Veronika Kivisilla: haprusest ja inimsusest ({{commentsTotal}})

Veronika Kivisilla.
Veronika Kivisilla. Autor/allikas: erakogu

Meie ühiskond on pidevas haiglases põnevusenäljas, kirjutab luuletaja Veronika Kivisilla Vabaduse väljaku tragöödia kajastamisest ning paneb kõigile südamele inimeseks jäämist – ka sellises keerulises olukorras, kus süüd ja süüdlast polegi võimalik üheselt leida.

Inimesed! Kirjutan kurbuses ja kaastundes. Puutusin lähedalt kokku sellega, mis oktoobri viimasel päeval Tallinna vanalinnas juhtus. Tulin tööle, üle Raekoja platsi nagu ikka. Paljasjalgne kahe noaga mees oli seal. Tegi nugadega aeg-ajalt ebamääraseid liigutusi inimeste suunas. Ka minu poole vehkis ta. Muidugi kiirendasin ehmunult sammu. Enne Harju tänavale kirjanike majja jõudmist nägin ärevaid inimesi ja kuulsin, et politsei on välja kutsutud.

Järgmiseks nägin juba Kirjanike Liidu aknast, kuidas nugadega mees suundus mööda Harju tänavat Vabaduse platsi suunas. Mis järgnes, teame kõik. Loetud minutid hiljem seda meest enam elavate hulgas polnud. Mida me aga ei tea ega saagi teada, on see, mis eelnes, miks oli mees sellises olekus tänaval.

Ühiskond on praegu kaheks: ühed leiavad, et tehti ainuõige liigutus, teised, et oleks saanud muul moel... On fakt, et kõik toimunu on õudne ja kurb. Ma ei taha praegu isegi arutleda, mis oleks võinud olla või poleks võinud olla. See „oleks“ ei muuda enam mitte midagi.

On selge, et inimene oli läinud kusagilt katki. Kui näiteks autol ütleb mingi jupp üles, on õnne küsimus, kas katkise masinaga jõutakse sihtpunkti või mitte. Kas tee peal juhtub midagi või ei. Katkise inimesega on sama lugu. Eile noad käiku ei läinud, tänu taevale.

Mehe mõtted ja motiivid aga jäävadki meile teadmata. Ma ei tea temast muud kui seda, et ta oli elus tublisti õppinud ja tööd teinud ja isegi pere loonud. Enne seda, kui temast sai meedias NOAMEES, jõudis ta olla hoopis teine mees, ja me ei tea, kui paljude jaoks kallis, tark või tore mees.

Asjad läksid aga halvasti. See oli selline päev, kus häid lahendusi nagu polnudki... Väga tahaks, et see, mis Vabaduse platsil toimus, olnuks mõne viletsa filmi võte.

Mis aga kõige muu kurbuse kõrval hullupööra rõhub, on see, kuidas me ühiskond on pidevas haiglases põnevusenäljas. Jääb mulje, et lausa oodatakse, et midagi juhtuks. Kui siis viimaks, paisutatakse see kiiresti ebaproportsionaalselt suureks ja ebadelikaatseks.

Mõelda, MIDAGI JUHTUS OMETI keset päist päeva otse Vabaduse platsil! Seda teemat saab ju lõputult lüpsta, tülgastumiseni tilgatumaks… Traagilistest hetkedest on möödas loetud minutid, kui juba saab vaadata „SUURT FOTOGALERIID“ juhtunust, juba on tehtud animatsioon „NOAMEHE VIIMASTEST HETKEDEST VABADUSE VÄLJAKUL“... Juba on Delfis üleval pealtnägija video mahalaskmisest, mida saadavad filmija eksalteeritud kommentaarid: „Vuoooohhh! Täitsa pekkis! Lastigi maha!“

Taevas hoidku! See on arvutimänge mängiva teismelise tase. On juhtumeid, kus filmimine võib tuua kasu, et hiljem kiiretel, segastel ja otsustavatel hetkedel toimunut taastada ja analüüsida. Siiski näib mulle, et kaamera haaratakse ka mingist ebatervest huvist ja põnevusejanust, ka neil hetkil, mis nõuaks hoopis teistsugust käitumist või tegutsemist.

Filmimine on see, mida tänapäeva inimene oskab. Filmitut üles riputada, kommentaare ja laike oodata. Aga kas jõuab kohale, et see polnud siiski filmivõte? Polnud arvtutimäng, vaid päris elu ja elu lõpp? Vahest on järgmisel päeval kõik see „põnevuski“ unustatud ning hakatakse ootama, et juhtuks midagi uut ja rajumat?

Noamehe nimi oli Jaanus Käärmann. Öelgem see nimi välja. Me ei tea, miks see mees niimoodi katki läks. Me võime olla rõõmsad, et ta kellelegi viga ei teinud. Me peame olema kurvad, et ühe noore mehega läks tõeliselt kehvasti.

See mees oli kellegi poeg. Need inimesed peavad nüüd elama teadmisega, et nende pojaga ei läinud hästi. Mina tean ise liigagi hästi, mis tähendab, kui lähedase pereliikmega ei lähe hästi. Kui ta ei saa hakkama maailmaga ega iseendaga ses maailmas.

Inimese vaimne tervis on kole habras. Me ei tea, millal ja miks meis endis võib käia saatuslik krõks. Millal see võib juhtuda me lastega. Andku taevas, et nii ei läheks. Aga kui kellegagi on siiski juhtunud, jätkem labane põnevusjanu ja jätkem õnnetu inimese lähedastele õigus privaatselt oma valuga toime tulla. Ärgem paisutagem seda kõike enam piinarikkamaks, kui see niigi on.

Jäägem inimesteks ka sellises piiripealses ja keerulises olukorras, kus võib-olla ei olegi õiget ja valet, süüd ega süüdlast… •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



PIKK INTERVJUU
Toomas Sildam ja Artur Talvik
Talvik ei välista Kaljuranna, Tarandi, Lukase liitumist

Artur Talvik: kui jääd väga pikalt opositsiooni, siis muutud vinguviiuliksTalvik ei välista Kaljuranna, Tarandi, Lukase liitumist

Väljenditeks, mida ta ohtralt ja rõhutatud halvakspanuga kasutab, on poliitiline toiduahel ja kartellierakonnad. Olles valimiskünnise lähedal või tiba allpoolgi, lubab ta oma kodupartei tõsta järgmisel aastal mõjukaks valitsuserakonnaks. Intervjuu Toomas Sildamile annab Vabaerakonna esimees Artur Talvik.

ojasoo ja EV100
Kersti Kaljulaid

President: ka Tiit Ojasoo väärib andestust

President Kersti Kaljulaidi sõnul ei tähenda teater NO99-le tehtud ettepanek lavastada Eesti Vabariik 100 presidendi vastuvõtt vägivalla heakskiitmist. Ühtlasi leidis president, et Tiit Ojasoo tehtut ei saa küll unustada, kuid ka talle tuleks andestada.

uudised
XII noorte laulupidu

Graafikulugu rahvaarvu tõusu taustal: milline on Eesti elanikkond?

Eesti rahvaarv kasvas 2018. aasta 1. jaanuariks võrreldes mullusega 3070 inimese võrra ehk 0,2 protsenti, eelkõige tänu Eestisse tagasi saabunud inimestele. Milline näeb aga meie rahvastik välja seni värskeimate detailsete ehk 2017. aasta alguse andmete põhjal?

Külm ei tapa viirusi ja külmalaine ajal nakatumine ülemiste hingamisteede viirushaigustesse hoopis suureneb.

Külmetushaigusi pole olemas ja külm ei vähenda viirushaigusi

Ilm läks külmemaks ja ERR Novaatori lugejad on kahe päeva jooksul meilt neljal korral küsinud, kas külm tapab pisikuid ja kas nüüd väheneb külmetushaigustesse nakatumine? Vastused on ehk üllatavad ning paraku päris mitte see, mida ilmselt oodatakse.

RMK peakontor Toompuiesteel

Riigiasutuste kolimise plaan hakkab ilmselt osaliselt nurjuma

Valitsuse plaan viia lisaks läinud aastal kokku lepitud tuhandele töökohale Tallinnast ära veel 13 asutuse keskkontorid, hakkab liiva jooksma. Mõned kolimised ootavad küll ees, kuid riigihalduse minister Jaak Aabi soovitud mahtu ministeeriumid ei toeta.

Piret Pormeister Otepääl suusatamise maailmakarika etapil.

Teadlane vastab: miks Otepääl sajab lund, aga Tartus vihma?

On koolitarkus, et mägede kõrgusvööndilisuse tõttu muutuvad olud kõrguse suurenedes üha külmemaks. Tasase Eestimaa metsased künkad ei tundu olevat miski, mis niiväga kohalikku ilmastikku mõjutaks – õhumassid ju libisevad neist sujuvalt üle, mitte ei põrku vastu kiviseina nagu Alpides – või nii vähemalt arvab Novaatori toimetajate käest uurinud lugeja. Miks vähem kui 100-meetrine kõrguste vahe põhjustab juba olulise erinevuse temperatuurides ja lumikattes?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: