Kuigi revolutsiooni põhjused ja tagajärjed on enamasti kahtlased nagu oktoobrirevolutsiooni puhul, oleks vahetu osavõtt midagi väga meeldejäävat. Mitte et riik erilisemat pööramist vajaks, aga kas või noored saaksid revolutsiooni abil hea kogemuse võrra rikkamaks.

Tõelise revolutsiooni tegemiseks ei piisa virtuaalsest toetusavaldusest. Kaugel sellest, peaks välja minema, külmetama, kõht läheks tühjaks. Facebookis ja Twitteris või mõne väljaande veebikommentaariumis on palju soojem ja mugav istuda ning maailma muuta. Meelsust saab virtuaalselt küll näidata, aga kui töölisklass oleks 1917. aastal ainult virtuaalselt oma meelsust näidanud ja profiilipildid mõneks ajaks punalipuga varustanud, seisnuks Vladimir Uljanov üksinda Talvepalee ees nagu loll ja laiutanuks käsi, meenutades, et viimane arvamusküsitlus näitas ju selget poolehoidu riigipöördele.

Siiski avab meie kõrge infotehnoloogiline tase uusi võimalusi. Näiteks võiks tänapäeval revolutsiooni tegemisel kasu olla pakirobotitest, millele võib kuulipildujad peale monteerida ja siis saaks need suunata Toompead ära võtma. Töö saaks ilmselt tehtud, aga vahetu inimlik kogemus, mille jaoks praegu revolutsiooni vaja olekski, jääks ikka saamata.

Revolutsioonid on oma olemuselt alati diskrimineerivad ja ebaõiglased ning täielikud vastandid poliitkorrektsusele.

Me võtame väga südamesse, mida lääneriigid meist arvavad, ja mida ingliskeelsed väljaanded meist kirjutavad. Selge, et kui töölised ja teenistujad hakkavad Eestis riigivõimu kukutama, siis toob see mujalt maailmast väga palju halvatoonilist vastukaja, aga kui meist halvasti kirjutatakse, hakkame ju ise ka arvama, et oleme halvad. Destruktiivne enesesüüdistamine võtab revolutsioonilt kogu mõnu.

Võimulolijate suurejooneline diskrimineerimine on samuti keeruline. Elu on näidanud, et riigikogu- ja valitsuse liikmeid, kõnelemata presidendist, kirutakse täpselt selle hetkeni, kuni kirutavaga silmast silma kohtutakse. Revolutsiooni ajal peab aga vastasele julgelt ja trotslikult otsa vaatama ja mitte laskma tal end oma sümpaatse olekuga ära petta. 

Revolutsiooni raames kõlab väga palju solvanguid, solvatakse nii objekte kui subjekte. Solvamisega saaksime kindlasti praegugi ideaalselt hakkama, aga kahjuks toob solvamine kaasa solvujad ja neid on nõnda palju, et solvujate kontrrevolutsioon oleks ääretult raevukas, võimas ja verine. Solvujate armee peksaks solvajad poole päevaga nii laiali, et isegi maailma parim puslede kokkupanija ei suudaks järele jäänud tükkidest midagi mõistlikku kokku panna.

Üldrahvalikuks revolutsiooniks me seega kahjuks enam võimelised ei ole ja isegi kui oleksime, ei leiduks kardetavasti ühtegi Euroopa Liidu meedet, mis kogu selle nalja kinni maksaks, mis omakorda tähendab kahjudega kauplemist.

Positiivne on aga see, et väikeste revolutsioonide tegemises oleme harukordselt eesrindlikud. Iga pisikene kriis, puudutagu see võid või id-kaarte, äratab meis üles väikese revolutsionääri ja innustab tegudele. Suurt revolutsiooni taga igatseda ei maksa, aga väikesed revolutsioonid hoiavad meid vormis. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.