„Meie vastased ei ole meie sees, vaid erakonnast väljaspool.“

Nendele Reformierakonna esimehe Hanno Pevkuri sõnadele tahaks vastu vaielda. Sest, olgem nüüd ausad: selleks, et näha suurima opositsioonipartei vastasmängijaid, ei pea vaatama väljapoole, vaid Reformierakonna sisse, nende enda sisetülide kaevikutesse.

Nähtavalt hakati neid kaevama 2014. aasta kevadel. Siis naasis Reformierakonna algusaegade vapinägu Siim Kallas Euroopa Komisjonist Eestisse, Andrus Ansipi järgset valitsust tegema. Kodupartei mõjukate poliitikute vastuussitamine (mida võimendas meediasurve) päädis aga sellega, et Kallas loobus ootamatult ja lendas tagasi Brüsselisse. Reformierakonna toonased sisemised jõujooned tõstsid peaministriks Taavi Rõivase. Tema vastaskandidaat oli siis siseminister Hanno Pevkur.

Kallase lähetamisest ja Rõivase tõstmisest jäi paljudesse solvumistunne.

Mullused presidendivalimised lisasid Reformierakonda sisepingeid. Rõivas ei suutnud otsustada, kas toetada erakonna ametliku kandidaadina rahva lemmikut, välisminister Marina Kaljuranda või partei auesimeest Siim Kallast.

Lõpuks langes liisk küll Kallase kasuks, ent selleks ajaks olid reljeefsed jõujooned uuristanud reformierakondlaste omavahelise läbisaamise seina otsekui liivakivisse suuri tühimikke. Pealegi, Reformierakond igas mõttes kaotas presidendivalimised ning nõustus lõpuks riigikogus toetama Kersti Kaljulaidi sotside, IRL-i ja Keskerakonna soosikuna riigipea kohale.

Ja kui 2016. aasta sügisel lõppes Rõivase jaks valitsust juhtida ning IRL-i ja sotside soov seda koos hoida, kukkus Eesti võimupartei staatusesse kerkinud Reformierakond mürtsuga opositsiooni. See tõi parteisse ebakindlust ja lisas sealsetesse suhetenurkadesse pettumust, solvumist, kibedust.

Kui partei üks ülesehitajaid, samas ka partei rahastamisskandaaliga varjutatud Kristen Michal kaotas tänavu jaanuaris üldkogul häältega 635:1048 esimehevalimised Hanno Pevkurile, ei olnud see Reformierakonna uus algus. Algas hoopis interregnum, aeg ilma valitsejata. Pevkur võitis küll maakondade toel parteijuhi koha, ent tema meeskond on liiga õhuke, et erakonda ka tegelikult juhtida. Parlamendifraktsiooni mõjukas tiib hoidis valimistel ju Michali poole. Need hoiakud, et kes keda toetab, ei ole muutunud.

Rahulolematus ussitab nagu kehvas keldris talvituvas õunas.

Interregnumi lõpetajana hingab Pevkurile kuklasse Kaja Kallas, kes on juba öelnud, et tahab Euroopa Parlamendist lahkuda enne õiget tähtaega, 2019. aasta riigikogu valimiste eel. Reformierakonnale saavad need valimised katseks võtta revanš opositsiooni langemise eest ja uuesti võimule tulla. Ebaõnnestumine oleks parteile läbikukkumine, vähemalt mõneks ajaks totaalne.

Kristen Michalit on ajakirjandus hakanud pidama Kaja Kallase seljataguse üheks kindlustajaks, et seeläbi teha tagasi Pevkurile esimehevalimiste kaotuse eest ja tagada ka enda isiklik mõjuvõim. Tema mõtiskleb nüüd intervjuus, kuidas Reformierakond võidab järgmised riigikogu valimised, aga ainult siis, kui eest veab õige liider ja on meeskond. Kuid ta lisab, et sellise juhita tuleb seitse aastat õnnetut armastust.

Sellise avalduse tõlge näib olevat lihtne, aga isiklik: Hanno Pevkur selline liider ei ole.

On muidugi küsimus, kas Kaja Kallas ikka vajab Michali tuge, et sirutada käsi Reformierakonna esimehe ning suure töö ja hea õnne korral ka peaministri ukselingi järele? Ta ulatuks selle kõigeni ka täiesti iseseisvalt. Kohalikel valimistel sai Pevkur Tallinnas 3590 ja Kaja Kallas 3551 häält, mõlemad võtsid isikumandaadi, nende vahe on statistilise vea piires. Kuvandi mõttes oleks Kaja Kallas aga värske ja hoogne tulija, keda toetab ka isa Siim Kallase renomee. Küsimus on vaid – millal?

Pevkuri roll partei esimehena lõpeb põhikirja järgi 2019. aasta jaanuaris, kaks kuud enne parlamendivalimisi. Siis on valimisplakatid juba tellitud või isegi trükitud ja hobuseid enam ei vahetata. Ent küsimus, kes juhib Reformierakonna läbi valimiskampaania, tõuseb juba korralisel üldkogul 2018. aasta mai lõpus või juuni alguses.

Seal on kolm võimalust. Üldkogu pikendab Pevkuri ja praeguse juhatuse volitusi 2019. aasta suveni. Kaja Kallas kandideerib Reformierakonna esimeheks ja võidab. Parteijuhi kohale on rohkem kandidaate ja tuleb sisevõitluse uus laine. Täpselt ennustada on praegu keeruline, kuid võimupöörde nimel töötab mitu mõjukat reformierakondlast, lihvides strateegiat ja taktikat ning otsides endale liitlasi.

Kuigi Reformierakond sai kohalikel valimistel Eestis 19,5 protsenti häältest ja nad hoiavad 30 saadikuga jätkuvalt suurima parlamendifraktsiooni tiitlit, on praegu tegemist väsinud erakonnaga. Samamoodi jätkates kingib Reformierakond parlamendivalimiste võidu Keskerakonnale ja määrab end vabatahtlikult jätkama opositsioonis. On üllatav vaadata, kuidas isiklikud solvumised ja pettumused tõukavad enam kui 12 000 liikmega erakonna poliitikalava tagumisse serva. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.