Sel nädalal on ajakirjanduses sündmuse vääriliselt tähistatud Ratase valitsuse ja Reformierakonna sisepingete uuele tasemele jõudmise aastapäeva. Argisemat poliitagendat on täitnud aga järgmise aasta riigieelarve, sealhulgas maksumuudatused. 

Kui vaadata Ratase valitsuse esimesele aastale tagasi, siis ega seal ju senisest Reformierakonna maha laotud põhikursist muid märkimisväärseid kõrvalekaldeid peale maksupoliitika ja valitsusesisese töökultuuri olnud polegi. Valitsuse põhiaur on kulunud lisaks üldisele sisseelamisele, ministrite komplekteerimisele ja ümberkomplekteerimisele pigem eesistumisele ja juba alustatud reformide jätkamisele. 

Maksupoliitikas on aga muudatused küllalt arvestatavad ning juba veidi enam kui kuu aja pärast tulebki meil mõnedega nendest muudatustest elama hakata. Meediakajastusest jääb aga mulje, et maksumuudatuste ümber on endiselt palju arusaamatust. Ja ka valitsuse liikmed on möönnud, et tulumaksumuudatuste kommunikatsioon on olnud kehv – inimesed polevat senini aru saanud, kuidas nende tulud järgmisel aastal muutuvad, kes, mida ja kui palju peab hakkama juurde maksma, või milliseid avaldusi kuhu ja kellele tegema peaks. 

Samuti on maksumuudatused saanud omajagu kriitikat ning välja hakanud ilmuma kannatajahääled. Kui veel aasta eest tundus, et meil on ametisse saanud tõeline jõuluvanavalitsus, kes hakkab valdavalt enamuselt küsima väiksemat tulumaksu, toob tasuta bussisõidu, tõstab lapsetoetusi, põllumajandustoetusi ja investeerib haridusse, siis nüüd hakkab tunduma, et see on hoopis see 2003. aasta valimisreklaamist pärit kuri maanteröövel-jõuluvana, kes kingid kodudest sootuks minema viib.

Tööandjad ei suutvat tulevikus enam välja arvestada töötajate palgaootuste täitmiseks vajaminevat summat, töötavad pensionärid kaotavad sissetulekus, ning inimesed, kelle sissetulek projektipõhise töö tõttu märkimisväärselt kõikuda võib, ei tea enam, millise määra järgi nad makse peavad maksma.

Maksureformi debati keskmes on jätkuvalt maksusüsteemi lihtsus, mitte näiteks sotsiaalne õiglus või solidaarsus. Selle asemel et keskenduda madalapalgalistele, kelle palk on naeruväärselt väike, on poliitilises debatis omamoodi ohvriks kujunenud kõrgemat tulu saavad pensionärid ehk inimesed, kes saavad kas kopsakamat eripensioni või korralikku palka. 

Ja selles kõverpeeglis pole kuidagi süüdi ei miinimumpalga nimel rabelevad inimesed ega ka pensioniealised töötajad. Eesti tööjõupuudust ja demograafilist kriisi arvestades on mõlemad kiiduväärselt tublid. Need kõverpeeglid tekivad pigem ikka poliitikute ja ajakirjanike igapäevatöö tulemusel. 

Mulle tundub, et puudulik pole mitte üksnes ametiasutuste tulumaksuteemaline kommunikatsioon, vaid ka koalitsiooni poliitilist joont puudutav kommunikatsioon. Sest ega maksu- ja tolliametilt saa oodata, et nemad räägiks sellest, mis solidaarsema tulumaksusüsteemi eelised on. See on ikka poliitikute töö. 

Filosoof Michel Foucault on sõnastanud printsiibi, mille kohaselt ei asu võim mitte formaalsetes juhtimisstruktuurides (nagu valitsusaparaat või majanduslikud tootmisvahendid), vaid hoopis ühiskonna kapillaarides. Selles, kuidas me tajume ühiskondlikke reegleid ning millised on ühiskondlikult aktsepteeritud tõekspidamised. Võimule ei saada mitte koalitsioonilepingut sõlmides või peaministri kabinetti tööle asudes, vaid siis, kui suudetakse dikteerida ka n-ö talupojatarkust. 

Paiguti tundub, et kuigi formaalselt on valitsusjuht Jüri Ratas ning maksumuudatusi teeb tema juhitav koalitsioon, siis talupojatarkust dikteerib endiselt ikkagi Reformierakond. Hanno Pevkuri või Kaja Kallase argumendid, et maksureform rikub ära Eesti lihtsa ja toimiva maksusüsteemi ning et paljud kaotavad ebaõiglaselt oma teenitud tulus, lihtsalt kõlavad kuidagi palju usutavamalt kui need mõned lisaeurod, mis ehk aasta peale kontole lisanduvad.

Iroonilisel kombel on Ratase valitsus talitamas Taavi Rõivase sõnade järgi, mille eest ta omal ajal kõvasti kriitikat sai: suured narratiivid jäävad varju. Selle asemel tegeletakse lokaalsetega: Jüri Ratas täidab valitsusjuhina täitsa edukalt oma ümmargust rolli, soovides jääda kõigi suhtes viisakaks ja empaatiliseks. Jevgeni Ossinovski ja Helir-Valdor Seeder aga ajavad oma jonni üksikute maksumuudatuste osas.

Nii diplomaatiat kui põhimõttekindlust on poliitikas vaja, aga nendest üksi ei piisa maksureformide õigustamiseks. Niisiis pole ka imestada, et valitsus teenib arvamusküsitlustes pigem tagasihoidlikke hinnanguid. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.