Peeter Kaldre: venelase geneetiline kood ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Kaldre
Peeter Kaldre Autor/allikas: ERR

Venemaa järgmise presidendi nimi selgus 6. detsembril, kui Vladimir Putin teatas, et kandideerib taas riigijuhiks. Tuleva aasta valimised on lihtsalt vormistamise küsimus, sest rahva toetus Putinile on jäägitu (kuni 80 protsenti) ja kõik teised kandidaadid on juba ette läbipõrumisele määratud, leiab ajakirjanik Peeter Kaldre.

Putin on Venemaad nüüd juhtinud rohkem kui 18 aastat, jäädes pikaealisuselt alla ainul Jossif Stalinile. Vene vaatlejad küsivad nüüd, mis võiks olla tema agenda eelseisval võimuperioodil. Ja ega suurt muud sõelale jäägi kui see vana jutt Venemaa võimsuse kasvatamisest. Ehk siis sama asi, millega Putin on kogu aeg tegelenud.

Hiljuti tõi Putin välja venemaalase „geneetillise koodi“ neli põhitunnust. Need on austav suhtumine kodumaasse, tema eest hoolitsemine, siiras pühendumine sõprusele ning igasuguse välise surve tagasilükkamine. Selles loetelus puuduvad sellised loomulikud asjad, mis on omased enamikule arenenud rahvastele, kasvõi pühendumine perekonnale, isikuvabaduste tähtsustamine, õnn, heaolu jne.

Selles mõttes pani Putin täppi, et juba Stalini ajast on vene inimese jaoks riigi võimsus alati üles kaalunud igasugused isiklikud väärtused. Teda armastatakse siiani hoolimata sellest, et ta tappis ja küüditas miljoneid inimesi. Täpselt samamoodi andestatakse Putinile asjaolu, et tema võimu ajal on rahva vaesus üha suurenenud ning sõnavabadus puuri pistetud. See-eest on ta taastanud Venemaa kui „suurriigi“, kes astub julgelt vastu teistele selle maailma vägevatele. Jeltsini-aegsel „alanduste perioodil“ on nüüd lõpp.

Kui onu Vova kutsub

Novembri lõpus teatas Putin Sotšis esinedes, et kõik Vene ettevõtted, olgu nad riiklikud või erakätes, peavad olema valmis asuma „sõjarööbastele“. Selle peale küsis Venemaa üks väheseid opositsioonilisi väljaandeid „Novaja Gazeta“, et huvitav, kellega kavatsetakse küll sõdida? Ja jõudis järeldusele, et ainult iseendaga, sest tegelikke vaenlasi Venemaal ju pole – on ainult väljamõeldud vastased. Mõistagi on neid vaja selleks, et matta nende alla kõik siseriiklikud probleemid.

Paraku usub ajupestud venelane, et tema riiki tahetakse tõepoolest hävitada. Youtube’ist võib vaadata videot, milles karmpühalike nägudega lapsed esitavad Mamai kurgaani jalamil truuduslaulu „onu Vovale“. Laulu sõnum on see, et kui ülemjuhataja kutsub viimsesse lahingusse, siis oleme temaga...

Kremli propagandal on õnnestunud enamikule venelastele – lastest raukadeni – sisendada mõtet, et „emakest Venemaad“ ümbritsevad vaid vaenlased, kes ootavad momenti kallale tungida. Ja kuidas siis mitte usaldada riigitüür jätkuvalt Vladimir Putini kätte, sest ta on ainus „hegemoon“, kes suudab kodumaad kaitsta.

Ei ole väga reaalne, et Venemaa tõepoolest riskib mõne sõjalise avantüüriga näiteks NATO vastu, sest selleks tal jõudu ei jätku. Paraku on sõjalise võimuse pidev kasvatamine ja sõjahüsteeria õhutamine ohtlikud asjad, sest kui klassikuid parafraseerida, siis püss, mis on lavastuse esimeses vaatuses seinal, peab viimases vaatuses ka pauku tegema. Kallaletungid Gruusiale ja Ukrainale on näited selle kohta, et see võrdlus ei ole sugugi tuulest tõmmatud. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: