Ma saan aru, et kui inimene alustab oma arvamuslugu mõttekäiguga, et väide, millele ta oponeerib, on nii rumal, et pole mõtet isegi vastu vaielda (ja see ka jääb tema peamiseks argumendiks), siis ei ole see just üleskutse dialoogile. Aga nagu Peeter Helme ise sõnastab – kõik unistused ei saagi täituda, päike ei tõuse läänest jne. Nii et dialoog jätkub.

Kõik perekonnad on erinevad – mõnedes tehakse palju kingitusi ja mõned ei tee üldse, mõned võtavad loosi, et teha ja saada üks kingitus, mida on päriselt vaja jne. Meie peres näiteks loositakse pakid ja kingituse tegemise eeldus on see, et asi on nii kinkija kui ka saaja jaoks väärtuslik (mis ei ole alati mõõdetav rahas).

Ma saan aru, et mõnes peres on teistmoodi, kui midagi kingitakse, võib see olla rokk sigadele. Aga igal perekonnal on oma valikuteks absoluutselt vabad käed ja on ebaõiglane teha oma isiklike eelistuste põhjal üldistusi teiste kinkimisharjumuste kohta.

Kui mina ütlesin, et ma kingiksin kõigile kodakondsusteta inimestele, kes on Eestis juba rohkem kui veerand sajandit elanud, kodakondsuse, siis pidasin ma silmas oma pere traditsioone – mis tähendab, et see kink on minu jaoks väga väärtuslik. Eesti kodakondsus on minu jaoks suur väärtus ja seetõttu julgen ma unistada ka selle kinkimisest. Sest kellelegi ei ole vaja kinkida rokka ega sodi, ei pühade- ega ka muul ajal. Eriti tänases maailmas, mis jätkuva ületarbimise tõttu kaotab igal aastal üha rohkem taastumatuid ressursse.

(Muidugi võib alati joonduda samale seisukohale ühe opositsioonierakonnaga, kes tahtis riigieelarvest kokku hoida keskkonnaministeeriumile mõeldud 600 000 eurot, mis olid ette nähtud kliimamuutustega võitlemiseks – sest nende arvates kliimamuutused Eestit oluliselt ei mõjuta. Kahju on selle optimistliku seisukoha levitajatele teatada, et meie planeet on üks terviklik ökosüsteem ja kliimamuutused mõjutavad absoluutselt kõiki piirkondi, võib-olla välja arvatud juhul kui me ehitame Eesti ümber kõrge müüri ja katame selle klaaskupliga.)

Ja ma julgen eeldada, et nii nagu kodakondsus on väärtus minu jaoks, on see väärtus ka paljude võimalike kingisaajate jaoks. Viimase integratsioonimonitooringu järgi tahab 57 protsenti kodakondsuseta inimestest Eesti kodakondsust saada.

Peamine põhjus, miks neil seda veel ei ole, on eesti keele mitteoskamine eksamiks vajalikul tasemel (46 protsenti vastanutest), kuna suur osa neist on juba väga eakad inimesed. Loomulikult on ka pragmaatilisi põhjusi (nagu näiteks viisavaba pääs Venemaale ja asjaolu, et kodakondsuse mitteomamine ei takista neid otseselt Eesti riigis elamast), aga fakt on see, et enamus tahaks Eesti kodakondsust võimalusel omada.

See oleks ka nende jaoks väärtus. Ja nii nagu asjaolu, et meie Peeter Helmega saime endale Eesti kodakondsuse sündides (see sisuliselt kingiti meile), ei vähenda selle väärtust meie jaoks, siis tundub kummaline mõttekäik, et seda kellelegi teisele kinkides selle väärtus väheneks või sootuks nulliks muutuks.

Olgu siinkohal rõhutatud, et ma ei pea silmas Eesti kodakondsuse kinkimist kõigile soovijatele nüüd ja edaspidi. Ma rääkisin konkreetselt nendest umbes 80 000 kodakondsuseta inimesest, kes on elanud Eestis iseseisvuse taastamise ajast alates (paljud neist on ka sündinud siin), kes ei ole tahtnud siit kuhugi kolida, kes ei ole tahtnud võtta ka Venemaa kodakondsust (kuigi see samm on neile Vene riigi poolt ülilihtsaks tehtud), kes on maksnud makse ja kasvatanud siin oma lapsi, aga ühel või teisel põhjusel ei ole suutnud või tahtnud kodakondsuseksamit sooritada.

Just nimelt ka tahtnud, sest ebapiisava keeleoskuse kõrval ei saa vaadata mööda ka nendest inimestest, kes ei tee eksamit põhimõtte pärast, kuna neile tundub ebaõiglane asjaolu, et Eesti kodakondsus on ühtedele selle riigi elanikele vereõigus, nagu Peeter Helme kirjutab, aga teistele kontrolltöö, mis peaks kontrollima nende lojaalsust. Nende viimaste hulgas on ka muide etnilisi eestlasi, kelle esivanemad juhtusid elama õigel ajal vales kohas.

Ma arvan, et meie praegune kodakondsuspoliitika õigustas ennast igati 1990. aastatel, aga ei tee seda enam nüüd.

Minult küsiti aastalõpusaates, mida oleks võimalik riiklikul tasandil ette võtta, et kahte kogukonda teineteisele lähendada ja ma vastasin. Sest me oleme nüüd umbes veerand sajandit proovinud ühtviisi – oodanud, et nad ära koliks; lootnud, et nad muutuvad eestlasteks; et kodakondsusetuse probleem laheneb ise, kui vanemad inimesed ära surevad. Seda ei ole juhtunud. On aeg proovida teisiti.

On aeg vaadata siin elavat venelast ka inimlikul tasandil, mitte üksnes osana rahvastikuprobleemist. Ja kui küsida kohalikult venelaselt, mis oleks see samm riigi tasandil, mis mõjuks lepitusena, mis mõjuks märgina, et te olete tegelikult teretulnud (isegi kui te olete venelased), siis on see justnimelt kodakondsusnõuete leevendamine (suur asi on juba eelmisel aastal jõustunud kodakondsusseaduse muudatused lastele ja eakatele, kes saavad nüüdsest kodakondsuse lihtsustatud korras või suisa kingitusena).

Kuidas siit edasi liikuda, on juba omaette arutelu teema – kellel on millist luureinfot, mida see samm riiklikul tasandil kaasa tooks (hirm, et Keskerakond saab võimule, ei ole enam argument, see on nüüd juba juhtunud)? Milline oleks mõistlik ajaühik, mille jooksul kingitusi teha? Kas kingitus tuleb igal juhul ukse taha ja soovi peab avaldama sellest keeldumiseks või peab soovi avaldama just kingituse saabumiseks? Jne.

Oleks huvitav kuulda enne järgmisi parlamendivalimisi sisukaid ja argumenteeritud debatte nendel teemadel. (Tuletan siinkohal meelde, et vastus „Sa oled rumal!“ ei ole argumenteeritud debatt.)

Ja kui me räägime ohtudest omariiklusele ja eesti kultuurile, siis mulle tundub potentsiaalselt palju ohtlikum üha suurenev Vene kodanike arv (mis paljuski suureneb kodakondsuseta inimeste arvelt) – sest meie naaberriik on varemgi oma kaasmaalastele „appi läinud“, samas kui Eesti kodanikud oleksid meie kaasmaalased, igas mõttes.

Ja võib-olla lisaks see meiepoolne käeulatamine ka kohalike venelaste motivatsiooni end selle riigiga paremini kursis hoida (õppida keelt, osaleda poliitikas jne.). Sest me oleme näinud, et käskimine ja keelamine ei toimi, seda me oleme juba proovinud.

Ma tõesti ei näe, kuidas ühe asja kinkimine võiks kaotada selle väärtuse. Me kingime oma armastust ja sõprust ning riigi tasandil raha lastetoetusteks jne. Päris suuri asju antakse siin elus täitsa niisama. Päris häid asju.

Ja ma loodan, et kui see ühel päeval tõesti peaks juhtuma, et Eesti riigis ei ole enam kodakondsuseta inimesi, siis Peeter Helme ei lõpeta sel päeval raamatute kirjutamist. Mina omaltpoolt luban, et ei lõpeta teatri tegemist ja ei juhtu selle Eesti kultuuriga ka 21. sajandil midagi hullu. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.