Edgar Savisaar rajas Eesti Keskerakonna kõigile Eesti NSV elanikele kodakondsuse kinkimise ideele. Kulgenuks ajalugu Savisaare Keskerakonna tahtmist mööda, ei teeks me täna ilmselt vahet Eesti Vabariigi parlamendil  ja „ei kommentaari“ -tüüpi Tallinna volikogul.

Edgar Savisaare selgelt kõige parem õpilane, Jüri Ratas ei ole oma poliitilise isa pärandit mitte üksnes suure hoolega hoidnud, vaid on selle ka valitsusjuhi tasemele tõstnud. Nimelt on värske peaministri suust mitut puhku kõlanud mõttekäigud, millest võib järeldada, et kui seda koalitsioonipartnerite metsa ees ei oleks… küll siis alles lammutaks Eesti kodakondsuspoliitika aluseid.

Keskerakonna puhul on asja taganttõukamise motiiv selge omakasu: ka täna toetab Keskerakonda kõigest 9 protsenti eestlastest, nende häältebassein on mujal. Praegusele võimule sarnaste mõtetega on viimasel ajal aga esinenud ka osa Eesti meediaruumi trenditundlikumast arvajaskonnast. 

Paraku ei seisa kodakondsuse kinkijate – eesotsas peaministriga – argumentatsioon tugevatel alustel.

Esiteks, on täiesti vale kodakondsuse kinkijate väide, et senine kodakondsuspoliitika ei ole toiminud ja just seetõttu peaks kukkuma nüüd kingitusi jagama. Vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist moodustas kodakondsuseta isikute arv kolmandiku kogu Eesti rahvastikust. Täna on see 6 protsenti. Viimase 10 aasta jooksul on kodakondsuseta isikute osakaal vähenenud kaks korda.

Niisugune naturalisatsioonitempo on oma ulatuse poolest maailmas täiesti pretsedenditu. Noored, hakkajamad ja Eestiga põlisemalt seotud inimesed valivad valdavalt Eesti kodakondsuse ja saavad selle omandamisega kenasti hakkama. Vene Föderatsiooni kodanike arv, mille pärast kodakondsuse kinkijad teatraalsuse lisamiseks krokodillipisaraid valavad, on viimase 10 aastaga samal ajal kasvanud vaid ühe protsendi jagu. Ja sedagi peamiselt hilississerännanute arvelt, mis annaks põhjust pigem muretseda sisserändepoliitika korralduse kui kodakondsuspoliitika üle.

Teiseks vajaks eraldi teaduslikku uurimist, kust üldse tuleb kodakondsuse kinkijate selline hoiak, et Eesti tänased kodanikud – see tähendab siis meie teiega, nii sünnijärgsed kui ka naturalisatsiooni läbi teinud, nii eestlased kui ka mitte-eestlased – on a priori milleski süüdi ja peavad seetõttu kedagi kinkide ja ohvriandidega lepitama.

Mina muretseksin hoopis rohkem selle pärast, kuidas lepitada pärast vähestele kodakondsuse kinkimist kõiki neid paljusid, kes on kodakondsuse saamise nimel tõepoolest pingutanud – õppinud nii eesti keelt kui ka meie kibedat ajalugu ja keerulist parlamentaarset valimissüsteemi. Ma muretseksin veelgi rohkem selle pärast, kuidas me motiveerime tulevikus mitte üksnes Eesti kodakondsust taotlema, vaid üleüldse eesti keele vastu mingitki huvi tundma kõiki siia sattuvaid võõramaalasi, kui kingiootus on juba üleüldine.

Või kuhu me selle süüdiolemise tundega õieti välja jõuame – mida peaksime impeeriumi lagunemisest siiani pahura Putini lepitamiseks talle suurest süütundest veel ära kinkima?

Kolmandaks, „täielik pisiasi“, aga ma siiski mainin: Eesti riigi ja kodakondsuse lahtisidumise katse eesti keelest on tänase Eesti põhiseaduse vastane. „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.“ Preambul. Algus. Ja lõpp.

Kõigile Eesti alalistele elanikele on Eestis garanteeritud nii isikuvabadused kui ka kõik sotsiaalsed õigused, sealhulgas õigused haridusele ja tervishoiule. Vähe sellest, kõigile püsielanikele on garanteeritud ka õigus valida kohalikel valimistel ja selle kaudu osaleda muu hulgas lausa Eesti riigipea valimiste protsessis (selle viimase põhiseaduspärasuse üle võib mu meelest vaielda ja see võib vajada muutmist).

Seega räägime kodakondsuse kinkimise puhul peaasjalikult üksnes Eesti parlamendi valimisõiguse ja selle kaudu Eesti valitsuse moodustamise mõjutamise õiguse kinkimisest.

Kodakondsuse kinkijad rõhuvad oma juttudes (ilmselt paremate sisuliste argumentide puudumisel) pigem kaastundele kui arukatele argumentidele. Seetõttu lubage ka mul lõpetada juriidika-, statistika- või pragmaatikavälise küsimusega: millisel moraalsel alusel peaks inimene, kes ei suuda õppida keelt, mille kaitseks see riik on põhiseaduse järgi loodud, ei taha seda teha omakasupüüdlikel eesmärkidel (nagu mugavam reisimine) või ei tee seda pelgalt selle riigi taassünnitanud ajaloo poolt solvatud eneseuhkusest – millise moraalse õigustusega peaks selline inimene tingimata omama õigust kujundada selle riigi juhtimist läbi aegade?

Eestil on palju teravaid probleeme. Kodakondsuseta isikute pidevalt kahanev arv ei ole teravaim neist. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.