Endine peaminister Mart Laar väitis nädalavahetusel ETV eetris, et „parempoolsele avatud rahvuslusele“ on Eestis endiselt nišš olemas. Tulen selle juurde hiljem tagasi.

Nädal varem oli vabahärra Hardo Pajula aga väitnud Vikerraadio eetris, et „läänemaailma ülikoolid ja riigiaparaadid on juba uusmarksistide poolt üle võetud ja käib erasektori hõivamine“.

Pool aastat varem oli Mikk Pärnits nimetanud Eestit apartheidiriigiks.

Igasuguste siltide lõdva randmega kasutamiskordi sotsiaalmeedias ei hakka ma parem kokku lugemagi, sest niigi napist talvisest valgest ajast selleks kindlasti ei piisa.

Suur osa meist ei tea kuigi hästi 20. sajandi suurte totalitaarsete ideoloogiate tüvitekste, ajalugu ega ole lugenud diktaatorite oma käega kirjutatud „motivatsioonikirju“. Paljud ei adu korralikult ka erinevate poliitiliste jõudude paiknemispunkte poliitilistel koordinaatteljestikel. Kuid ega needki, kes teavad, on lugenud ja aduvad, ei suuda tihtipeale vastu panna kiusatusele mõne enda jaoks ebameeldiva inimese, maailmavaate või liikumise külge vale- või ületõlgendamisega selline brändrahn siduda, et too kindlasti laiema üldsuse silmis põrgu üheksanda ringi poole vajuks.

Suur osa ühiskonnast tajub kogu seda juttu marksismist või natsismist ning vasak- või parempoolsuse pealetungist mingi umbmäärase rohkem või vähem ähvardava uduna, millest kostab selliste raudsaabaste ja laskude kaja, mis võivad nii isikliku kui ka üldise õnne ja rõõmu hullult tuksi keerata.

Kui aga inimest alatasa ohusõnumiga taguda, siis jääbki ta lõpuks pideva pinevuse, jätkuva valmisoleku seisundisse. Ning siis hakkavad tööle juba hoopis primitiivsed mõjurid, tekib võitle või põgene -seisund, mis võib muuta iseenesest tasasedki kodanikud lõpuks ülierkadeks reaktsioonipundardeks ning nende nägemise suhteliselt silmaklapistatuks.

Hirmu, viha ja piiratud (s)ilmavaate kokteilid pole aga maailma ajaloos kunagi kuigi hästi lõppenud. Oma seisukohtade müüdavaks pakendamine hingepugevate lööklausete abil on seega üsna vastutustundetu tegevus – täiesti olenemata sellest, kummast tuntud maailmavaatelisest epitsentrist see lähtub.

***

Omaette küsimus on veel see, nii mõnigi poliitiline liikumine või erakond paikneb poliitilistel telgedel hoopis teises punktis kui oma tegevuse alguses ning nii mõnigi vajab oma olemuse seletamiseks ühe või kahe mõõtme asemel vähemalt kolme.

Hea näide on Soome erakond Kokoomus, mille esindajad kuuluvad Euroopa parlamendis ajaloolistel põhjustel Euroopa rahvapartei fraktsiooni ning mille kohta kasutatakse ikka ja jälle tänapäevalgi omadussõna „konservatiivne“, kuigi tegelikult on tänapäevane Kokoomus juba ammu nii väärtus- kui ka majanduspõhiselt Soome liberaalseim erakond, Eesti Reformierakonna hingesugulane.

Kuid ka näiteks koduse EKRE liigitamine üheselt parempoolseks on problemaatiline, võttes arvesse, et EKRE majanduspoliitilises programmis on nii mõndagi pigem vasakpoolsusele omast. Küll aga on EKRE väärtuspõhiselt varjamatult rahvuskonservatiivne, erinevalt Mart Laari mainitud „parempoolsest avatud rahvuslusest“, mille olemus jääb ilmselt segaseks nii mõnelegi IRLi endisele toetajale.

Võimalik, et Laar pidas silmas mingit kompotti: majanduspoliitikas liberaal-parempoolset, väärtuspõhiselt konservatiivsete sugemetega, aga siiski näiteks Euroopa Liitu ja üleilmsesse koostöösse uskuvat poliitikat. Kui vaadata IRLi viimase aja toetust, siis on võimalusi kaks: kas pole sellist lähenemist suudetud seni ikka veel n-ö lihaks teha või on sellisele suunale ette nähtud jäädagi sõna otseses mõttes nišilikuks.

Huvitav on olukord Keskerakonnaga. Kui nii mitmeski mõttes – näiteks rahandus-, rahvus- ja sotsiaalpoliitikas – võiks seda pidada Eesti kõige vasakpoolsemaks „pildil olevaks“ erakonnaks, siis väärtuspõhiselt esineb selle poliitikute ja eriti toetajate hulgas kaldumist sügavale konservatiivide sekka.

Sotsiaaldemokraadidki näevad pealtnäha justkui korralikult vasakpoolsed välja, kuid kõik sõltub taustsüsteemist: kui vaadata näiteks seda, kui kaugele on SDE valmis minema tulumaksuga, osutub selle poliitika korraga paremliberaalsemaks kui mainitud Soome Kokoomuse oma.

Vabaerakonnast aga pole vähemalt minul õnnestunud isegi nüüd, aastake enne nende riigikokku pääsemisele järgnevaid parlamendivalimisi, päriselt sotti saada. Ning reitingute põhjal ka hääletajatel mitte.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.