Hardo Pajula: ma ei imestaks, kui fašism lõpuks esile loitsitakse ({{commentsTotal}})

Foto: ERIK PROZES / POSTIMEES / SCANPIX

Ma ei imestaks sugugi, kui päris fašism, millest kõik meie rõhutud juba aastaid soigunud on, lõpuks ka välja loitsitakse. Ma ei imestaks ka selle üle, kui see ongi olnud vasakäärmuslaste alateadlik eesmärk, leiab Hardo Pajula Vikerraadio päevakommentaaris.

Üks mikroökonoomika kõige vähem vaidlustatud teoreeme ütleb, et keegi ei suuda üheaegselt kontrollida läbimüüki ja hinda. Kui monopolist tahab oma kogutulu suurendada, peab ta hinna tõstmiseks vähendama müükipandud kogust.

Iga keskpank, millele kuulub riigi valuuta käibele laskmise monopol, allub samale seadusele. Kui see tahab intresse alandada, siis peab ta raha kättesaadavust suurendama. Ja vastupidi.

Et maailmas on palju riike ja keskpanku, siis on igal valuutal kaks hinda: intressimäär (raha hind üle aja) ja väliskurss – kodumaise raha hind mingi teise riigi valuutas.

Seetõttu räägitakse makroökonoomikas tihti nn võimatust kolmainsusest, mis on sisuliselt klassikalise monopoliteooria pisut keerulisem erijuhtum. Nimetatud trilemma ütleb seda, et kolmest asjast – fikseeritud kursist, kapitali piiranguteta liikumisest ja iseseisvast rahapoliitikast – saab iga keskpank üheaegselt valida vaid kaks.

Eesti kroon oli mäletatavasti seotud Saksa margaga ning kuivõrd kapital liikus – ja liigub tänini – üle meie piiride vabalt, siis puudus Eesti keskpangal võimalus ajada iseseisvat rahapoliitikat. Jaapani keskpank on oma otsustes seevastu suveräänne ja laseb samuti kapitalisiiretel vabalt üle riigi piiride kulgeda. Seetõttu peab ta leppima sellega, et jeeni ja dollari vahetuskurss kujuneb valuutaturgudel nõudluse ja pakkumise koosmõjus.

Hiina keskpank jällegi hoidis mitu aastat oma valuutat rangelt dollari küljes. Suurriigina pidas Hiina muidugi oluliseks ka iseseisvat rahapoliitikat ning pidi seetõttu seadma kapitali liikumisele piirangud. 

Harvardi majandusprofessor Dani Rodrik on tõstnud äsja kirjeldatud võimatu kolmainsuse abstraktsiooniastet veel ühe tuhvi võrra ja räägib maailmamajanduse poliitilisest trilemmast. Rodriku sõnul ei ole omavahel võimalik ühitada demokraatiat, riiklikku suveräänsust ja üleilmset majanduslikku integratsiooni.

Nagu makroökonoomilise trilemma puhul, saab ka siin kombineerida neist vaid kahte, kõigi kolmeni pole aga üheaegselt ja täies mahus võimalik kuidagi jõuda.

Üleilmne majanduslik integratsioon nõuab seda, et tehingud eri riikides asuvate lepingupartnerite vahel oleksid sama lihtsad ja selged nagu transaktsioonid samas riigis paiknevate tehingupoolte vahel. Põhjus, miks see aga sugugi nii ei ole, seisneb just selles, et erinevates riikides on lisaks erinevatele seadustele ka erinevad mõtte- ja teguviisid.

Mida sellises olukorras siis peale hakata?

Üks võimalik on püüelda ülemaailmse kapitalistliku maailmavabariigi poole, kus globaalseid turge toetaks globaalne valitsus. See stsenaarium tundus fantastiline isegi praeguse üleilmastamislaine kõige helgematel aegadel. Täna näitavad selle saavutamatust kõige selgemalt isegi suhteliselt ühetaoliste Euroopa riikide ühtsele keskvalitsusele allutamise ületamatud raskused.

Teine võimalus on see, et rahvusriik jääb alles, ent see allutatakse täielikult rahvusvahelise majanduse diktaadile. Reaalses elus tähendaks see seda, et kõik riigid seaksid välismajanduse siseriiklikest probleemidest ettepoole. Eelmise üleilmastamistuhina vältel asjad just nii käisidki. 19. sajandi kullastandardi tingimustes kohustusid valitsused vahetama oma valuutat kokkulepitud kursiga kulla vastu ja kui riigi kullavarud mingil põhjusel kokku tõmbusid, pidi valitsus asuma otsustavalt oma kulusid kärpima.

See süsteem töötas enam-vähem ladusalt õige mitu aastakümmet, ainult et demokraatiast sai kullastandardi ajajärgul rääkida küll vaid väga tinglikus tähenduses. Nii oli 19. sajandi keskel Prantsusmaa 9 miljonist täisealisest mehest valimisõigus vaid 250 000-l, st umbes 3 protsendil.

Kuivõrd maailmavalitsus ei tundu olevat reaalne ega ka soovitav (mis tähendab seda, et riiklik suveräänsus jääb alles), siis on tegelik valik demokraatia ja üleilmastumise vahel. See on järeldus, mis on võrdlemisi hästi kooskõlas sellega, mida me praegu enda ümber näeme. Pea kõikides lääneriikides võib täheldada kuhjuvaid pingeid liberaalse kosmopoliitse koorekihi ja üha enam jõudu koguvate populistlike liikumiste vahel, mis sõjajärgsete aastakümnete parteilisele maastikule enam hästi ära ei taha mahtuda.

Hoolekanderiigi hiilgeaegadel räägiti palju ideoloogia peatsest lõpust. Ka see surmakuulutus osutus enneaegseks. Pärast Berliini müüri langemist on just majandusteadusest saanud praegust tehnokraatlikku eliiti legitimeeriv ideoloogia.

Ma isiklikult ei usu, et selles verevaesel õpetusel uutes, kirglikumates oludes erilist lööki saaks olema. Juba praegu näeme, et poliitilise spektri vasakul tiival kogunetakse järjest usinamalt marksistlike loosungite alla. Peaküsimus on selles, millised lipud lehvivad edaspidi vastasleeris.

Ma ei imestaks sugugi, kui päris fašism, millest kõik meie rõhutud juba aastaid soigunud on, niimoodi lõpuks ka välja loitsitakse. Ma ei imestaks ka selle üle, kui see ongi olnud vasakäärmuslaste alateadlik eesmärk. Lõppude lõpuks on kommunist ja fašist Friedrich Hayeki sõnul vaid erinevaid prohveteid kuulanud verevennad. 

Veri on teatavasti palju paksem kui liberaalne – või siis ka konservatiivne – vesi. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: