Pajula: läänemaailma ülikoolid ja riigiaparaat on juba uusmarksistide käes ({{commentsTotal}})

Läänemaailma ülikoolid ja riigiaparaadid on juba uusmarksistide poolt üle võetud ja nüüd käib erasektori hõivamine, väidab Hardo Pajula Vikerraadio päevakommentaaris.

Meie seltsi esimese avaliku väitlusõhtu teema oli sotsiaalne õiglus. Nüüd, mil sellest üritusest hakkab mööduma juba poolteist aastat, on mul tollest õhtust tõesti meelde jäänud ainult üks asi: meie lugupeetud oponendi seljas olnud pentsik pusa.

Too džemper oli rohekat värvi ja sellele oli mõõdukalt suurte valgete tähtedega kirjutatud „The future is female!“ Seda sloganit võib tõlkida vähemalt kahel erineval moel: „tulevik kuulub naistele“ või „tulevik on feminiinne“.

Vaatamata oma sarnasusele on need kaks üsna erinevat väidet. Järgnevas arutluses juhindun ma esimesest versioonist.

Niisiis – tulevik kuulub naistele.

Ma olen sellest mälestusväärsest õhtust möödunud aja jooksul väga sageli mõelnud sellele, mis paneb üht meest endale sellist kentsakat kampsunit selga tõmbama. Vastus hakkas tõtt-öelda koitma alles pool aastat tagasi. Tänaseks olen jõudnud selle sõnastuseni.

Mind pani tegelikult sedasama esimest väitlusõhtutki korraldama painav tunne, et see, mida ma viimasel paaril aastal enda ümber tunnen, meenutab üha rohkem seda, mida ma kogesin umbes 30 aastat tagasi. Ühtäkki taipasingi, et ma olen seda loosungit – „Tulevik kuulub naistele!“ – juba kunagi varem lugenud. Ainult siis kirjutati see sõnadega „Tulevik kuulub proletariaadile!“

Teiste sõnadega – tänaseks päevaks ei ole erilist kahtlust, et see, mida me enda ümber näeme, kujutab endast marktsistliku doktriini jõulist taastulekut teises garneeringus.

Millised on marksistliku õpetuse peamised postulaadid? Paariminutiline vastus on paratamatult karikeeriv, aga ma vähemalt püüan olla õiglane. Need, kes asja vastu sügavamat huvi tunnevad, võivad lugeda kuulsa Poola filosoofi Leszek Kolakowski üht peateost „Marksismi põhivoolud“. Mulle kuuluvas väljaandes on näiteks 1283 lehekülge. Nii varuge aega. Aga teeme siis lühidalt.

Esiteks: olemasolev ühiskond on lootusetult rikutud ja seetõttu vajatakse uude millenniumi jõudmiseks lunastavat sündmust: proletaarset revolutsiooni. Millennium on omakorda religioosse taustaga mõiste, mis kristlikus teoloogias tähendab üleüldise õigluse ja võrdsuse ajastut.

Teiseks: proletariaat on ajaloo juhtiv jõud, kellele kuulub tulevik ja kes revolutsioonis hävitab kodanluse, st selle klassi, kelle tõttu olemasolev ühiskond on lootuselt rikutud. Tollal nimetati seda ravimatult korrumpeerunud ühiskonda kapitalismiks.

Mis on vahepeal muutunud? Alustame siiski sellest, mis ei ole vahepeal muutunud.

Reisisiht on endiselt millennium, ühiskond, kus valitseb täielik õiglus, kus pole rõhutuid ega rõhujaid, sõdu, vaesust ega nälga. Kus kõik on üldiselt hästi.

Seda asjakorraldust, kus kõik on üldiselt halvasti, ei nimetata täna aga enam kapitalismiks, vaid patriarhaadiks, st ühiskonnaks, kus kõik võimupositsioonid kuuluvad valgetele keskealistele meestele.

Muutunud on seega patujuurikad, lunastajad mingil määral ka reaalsusest utoopiasse jõudmise mehhanism.

Nagu ma eelpool juba vihjasin, on uusmarksistlikus narratiivis kodanluse rolli pandud valged keskealised mehed. Asjaolu, et kui tahes kentsakas kampsun ei tee valgenahalisest meesprofessorist mustanahalist töötut naist, on siinkohal tähtsusetu. Ka bolševike partei ladvikusse kuulusid pea eranditult intellektuaalidest kodanlased, kes asusid pärast lõplikku võimuhaaramist kohe töölisopositsiooni likvideerima.

Lunastavaks agendiks on meil seekord naised, aga mitte kõik naised, vaid ainult need, kelles on tekkinud klassiteadvus ja kes mõistavad nii oma juhtivat rolli kui ka eelseisva apokalüptilise heitluse ajaloolist paratamatust.

Viis, kuidas juhtiv klass meid reaalsusest utoopiasse kavatseb viia, on uusmarksistlikus õpetuses mõnevõrra erinev. Pärast seda, kui tõde stalinlikest surmalaagritest päevavalgele tuli, oli kommunismi kangemat kraami isegi padunaiivsetele haritlastele pisut raske müüa. Seetõttu vahetati kurssi ja peamiselt Itaalia marksistliku mõtleja Antonio Gramsci mõjul hakati rääkima kodanlike struktuuride vaiksest ülevõtmisest.

Kõigepealt tuli enda kontrolli alla saada ülikoolid, seejärel riiklik bürokraatiaaparaat ja siis juba majandussüsteemi strateegilised kõrgendikud. Kui me vaatame läänemaailma laiemalt, siis ülikoolidega on asi korras, riigiaparaadiga enam-vähem samuti ja nüüd käib vaikne erasektori kodustamine. Sinna levivad marksistlikud ideed peaasjalikult läbi suurkorporatsioonide personaliosakondade. Aga mitte ainult.

Nüüd, mil eesmärk tundub olevat käeulatuses ja ülikoolid lasevad välja järjest rohkem vasakradikaale, kasvab nende hulgas aga igatsus tõelise revolutsiooni järele, mis peab lõplikult lahendama kõik ühiskondlikud vastuolud.

Et see arutlus nüüd liiga teoreetiliseks ei läheks, tuleme lõpuks argitasandile tagasi. Vaatame ühte kööki, kus toimetab lootuselt rikutud ühiskonna algrakuke: mehest, naisest ja ütleme kahest murdeealisest lapsest koosnev rühmitus, mida tuntakse perekonna nime all.

Asjaolu, et neid on seal kokku neli, viitab sellele, et mis tahes raskusi nad poleks pidanud ka taluma, on neil mingi udune idee sellest, miks koos ollakse. Vastuolud ei kao aga kuhugi, peamiselt seepärast, et mehel ja naisel on erinevad unenäod – ja uskuge mind, need ei ole marksistlikud.

Koospüsimise probleem on niigi keeruline ja me tõesti ei vaja riiklikult rahastatud tülikiskumismeetmeid. Me saame sellega ise suurepäraselt hakkama.

Õnnelikumatel meist on selle väite tõestuseks juba täna hommikust mõni eluline näide võtta. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: