Aimar Ventsel | Marksismi tont 21. sajandil ({{commentsTotal}})

Aimar Ventsel.
Aimar Ventsel. Autor/allikas: Tartu ülikool

Oma sõnul veendunud antimarksist võib tihti kasutada tegelikult marksistliku juurtega argumente, ise seda teadmata. Marksistlik lähenemine ei ole sõimusõna tähistamaks kõike, mis inimesele ei meeldi, vaid ühisnimetaja suurele hulgale uurimis- ning analüüsimeetoditele, kirjutab etnoloog Aimar Ventsel.

Maikuu lõpus korraldas Tartu Ülikooli etnoloogia osakond rahvusvahelise seminari, kuhu saabus osavõtjaid Suurbritanniast, Venemaalt, Ukrainast ja Saksamaalt. Rahvusvaheliste ürituste peamine võlu on see, et pärast ametlikku ettekannete osa on võimalus osalejatega ka kusagil baaris "tiksuda" ja mitteametlikult suhelda. Istusingi siis oma vana hea tuttavaga – Bulgaaria juurtega austraallasega, kes praegu töötab nooblis Briti ülikoolis – ja jutt läks ka sellele, et meil Eestis kerkib regulaarselt üles marksismi teema.

Piisab kergest tõukest ning juba vallandub tulv ajaleheartikleid marksismi inimvihkajalikust olemusest. Kusjuures enamik teoreetilisi teadmisi marksismist on kommentaatoritel pärit heal juhul kaheldavatest internetiallikatest.

Briti kolleeg kergitas kulmu ja vaatas mind nagu poolidiooti. Tema vastus oli umbes selline, et marksism on tänapäeval täiesti lugupeetud filosoofia ja ka analüüsimeetod. Ma siis refereerisin talle telefonist otsides kirjutisi, mis avaldati seoses Karl Marxi hiljutise 200. sünnipäevaga. Lõpetasin ülikoolikaaslase Erkki Bahovski Postimehes avaldatud tekstiga, mis kandis nime "Marx 200" ning võttis lühidalt ka kokku Ida- ja Lääne-Euroopa erinevad suhtumised Karl Marxi pärandisse.

Kui nüüd asja süüvida, siis on pea igas Lääne-Euroopa pealinnas vähemalt üks Karl Marxi tänav või plats, Berliinis suisa kaks suurt promenaadi. Kusjuures Karl Marxi seostatakse meil sooviga hävitada kõik, mida need pealinnad endast kujutavad. Siin ongi aga asi selles, et Marxi pärandit võib vaadata mitmest otsast.

Minu keskkooliaegne ajalooõpetaja Rein Helme ütles ühes tunnis midagi sellist: "Karl Marxi ideed jaotuvad kaheks: kapitalistliku ühiskonna ning majanduse analüüs ja plaanid selleks, kuidas neid hävitada. Esimest peetakse Euroopa mõtteloo üheks osaks, teine ei ole midagi väärt!" Kas see just sõna-sõnalt nii oli, aga mõte oli selline.

Rein Helme oli eesti mees iga toll, ta ütles mulle kunagi, et peab sotsialiste idiootideks ja kommuniste üldse mitte inimesteks. Seega pole põhjust kahtlustada teda sümpaatiates Nõukogude Liidu või vasakpoolsuse suhtes. Kuid Helme oli äärmiselt erudeeritud mees, seda eriti nõukogude aja kohta. Ta oli rohkelt lugenud ning valdas suurel hulgal keeli. Kui tema poleks sattunud meile keskkooli ajalugu õpetama, siis ma poleks nähtavasti ka ise seda ainet õppima läinud. Ning tänu oma teadmistepagasile sai ta aru, et Karl Marxi pärandit ei saa kokku võtta üheselt.

Kui proovida defineerida, miks nimetati Marxi järgi tänavaid ja platse nende riikide pealinnades, mille hukku ta ette kuulutas, siis ühest vastust anda pole kerge. Siiamaani eksisteerib majandusteadlasi, kes väidavad et marksistlik teooria – poliitökonoomia – on kõige adekvaatsem tänapäeva majanduslikke protsesse selgitav teooria. Hiljuti ilmus lugupeetud kirjastusest lugupeetud professori poolt just sellise sõnumiga raamat, mis mul lugemisjärjekorras seisab. Sellest hoolimata ei kahtlusta ma tolle raamatu autorit kavatsuses korraldada kommunistlikku revolutsiooni või revitaliseerida Nõukogude Liit. Ei, ta lihtsalt kasutas kõikidest analüüsimeetoditest enda meelest optimaalsemat.

Samamoodi ei süüdista ma ka Stalini kuritegude heakskiitmises Thomas Pikettyt, kelle tellisepaksuse "Kapital 21. sajandil" nimetas Financial Times aasta raamatuks. Piketty on kõrgepalgaline majandusteadlane, kelle raamat uurib ebavõrdsuse dünaamikat Euroopas lähtudes marksistlikust metodoloogiast, kusjuures Marxi ennast ta eriti ei tsiteerigi.

Marksistliku lähenemise üks tunnus on vastuolude otsimine (ja mõnede arvates ka liiga kerge leidmine) uuritavas aines. Teisalt tõi marksism humanitaarteadustesse sisse fookuse, et kultuuride uurimisel tuleb vaadata ka nende majandus- ja poliitilist keskkonda. Lisaks muutis marksistlik lähenemine kultuuride tõlgendamise ja nende arengu uurimise märksa nüansirohkemaks, ärgitades uurijaid rohkem vaatama minevikku ja mõtestama protsesse, mis mõjutasid praegu olemasolevate kultuuride ja kultuurinähtuste eksisteerimist.

Üks asi, mis marksismi kui akadeemilist lähenemismeetodit vähetundvate, ent seda valjemalt kritiseerivatele inimestele risti ja põiki hambu jääb, on marksistliku lähenemisega kaasnev skeptitsism. Nimelt pole selle lähenemisnurga järgi asjad Jumala poolt ette antud ja seega igikestvad, vaid konkreetsete ajalooliste protsesside tulemus.

Jäägu rahvuse konstruktsiooniga kuidas on, ent marksism seab küsimuse alla kehtivate võimusuhete ja hierarhiate ettemääratuse ning igavikulisuse. Kas naised ikka on teise sordi inimesed, kes peavadki väiksemat palka saama? Kas kitsastes oludes kasvanud inimene peabki lõpetama madalapalgalisel ametikohal? Ning kasvõi küsimus sellest, et kas ajaloo vääramatu seaduspära on ikka see, et suured riigid varem või hiljem neelavad alla väikesed?

Kui nüüd vaadata tänaseks tekkinud erinevaid marksistlikke koolkondi, siis kõik need neo-, post-, postpost- jne marksismid on väga erinevad ja paljudel juhtudel neid ei seostatagi marksismiga. Näiteks Immanuel Wallersteini maailmasüsteemide teooria põhineb tegelikult marksistlikul antagonismipostulaadil. Minu tudengid olid selle peale üllatunud. 

Nii võibki juhtuda, et sõnades veendunud antimarksist kasutab tegelikult marksistliku juurtega argumente, ise seda teadmata. Marksistlik lähenemine ei ole sõimusõna tähistamaks kõike, mis inimesele ei meeldi, vaid ühisnimetaja suurele hulgale uurimis- ning analüüsimeetoditele. See ongi vast põhjus, miks Marxi väljakud ja tänavad jäävad Lääne-Euroopas sinna, kus nad on ja keegi neid ümber nimetama ei hakka. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: