Arvamustoimetajana satun ikka aeg-ajalt olukorda, kus mõni autor lajatab kellegi suunas nimeliselt verbaalse malakaga. Vastutustundliku toimetaja paneb taoline valik alati keerulisse olukorda.

Loomulikult on nii, et mida käredam ütlemine, seda rohkem loetakse, aga kõike siin ilmas ei saa siiski ainult kasu – ehk antud juhul klõpsamiste (rahvakeeli klikkide) – järgi mõõta. Ja selle käredalt ütlemisega on nagu mis tahes meelemürgiga: esimese mõju avaldanud doosist varsti enam ei piisa, peatselt on vaja üha kangemat ja kangemat… kuni lõpuks miski enam ei mõju. Ja siis jäädaksegi tühja lahmima.

Samas püüan ma toimetajana mitte vormida autori teksti selliseks, et iga kirjutis oleks justkui samast tuuletunnelist läbi käinud. Ehk mitte liiga palju minu enda nägu. Autori loomevabadus on ju samuti oluline väärtus ning selle raamesse peab mahtuma ka teistmoodi keelepruuk kui ma ise – kes ma labast tümitamist eriti ei kannata – samast ajast kõneldes kasutaksin.

Eriti keeruliseks teeb olukorra aga see, kui autor esitab mõne nimepidi esile toodud isiku, organisatsiooni või ettevõtte suunas raju väite, mis kõlab üsna fakti moodi, aga tingimata ei ole seda. Värskeim näide taolisest juhtumist on riigikohtu lahend ajalehe Äripäev juhtkirja kohta, mille poliitik Eerik-Niiles Kross kohtusse kaebas.

Ütlen nüüd selguse mõttes, et räägin siit edasi üldisel tasandil, andmata hinnangut Äripäeva valikutele või kohtuotsusele.

Isiklikult olen lähtunud toimetajatöös sellest, millele ka riigikohus Äripäeva juhtumi puhul viitab: ka arvamuslugu žanrina ei anna alust esitada konkreetselt kellegi kohta fakti, mida ei ole võimalik tõendada. Ükskõik kui suur kiusatus ka ei oleks või kui üüratu poleks veendumus, et ju need asjad ikka nii on.

Näiteks pedofiil võib minu toimetatud arvamusloos öelda vaid sellise inimese puhul, kes on pedofiilias tõendatult süüdi. Tean, et on inimesi, kes on valmis kasutama seda sõna ka hinnanguna, nimetades pedofiiliks näiteks suure vanusevahega inimeste suhte vanemat poolt (kuigi mõlemad suhte pooled on täiskasvanud). Kuid selline väljaütlemine on hea näide selle kohta, kus väärtushinnanguna mõeldu muutuks häbistavaks valeväiteks ehk laimuks.

Samas on eesti keel kogu oma nüansirikkuse juures selline, et sugugi kõikidel juhtudel pole konkreetsed sõnavalikud ühetähenduslikud.

Näiteks sõna kurjategija. Kui mõni autor kellegi kohta nii väidab, siis võib tekkida tahtmine talt kohe tõestust nõuda: näidatagu ette, et inimene on kõikides kohtuastmetes süüdi mõistetud. Samas osutab „Eesti keele seletav sõnaraamat“ tihtilugu ka teistsugustele, palju piltlikumatele tähendustele, mis ongi pigem hinnangud kui faktid.

Seesama sõna kurjategija näiteks on tõlgendatav ka kui pahateo või pahanduse sooritaja ning kasutatav kui leebe kirumissõna. „„Kass, kurjategija, ajas piimanõu ümber.“ * Parmud, kurjategijad, ei anna lehmadele minutikski rahu!““

Või näiteks tegusõna sahkerdama, millega sattus kunagi Eesti ärimehe Neinar Seli juristide hambusse üks uudisteportaali Delfi juhtkiri, mille sünnis, tunnistatagu, oli ka minu käsi mängus.

Seli esindajad ähvardasid kohtuasjaga, lähtudes selle sõna esimesest tõlgendusest – ebaausal, seadusetul teel midagi korraldama, sooritama, saavutama vms –, samal ajal kui ma oleksin lähtunud teisest tõlgendusest – sekeldama. Delfi taandus toona ilma kohtulahinguta (juhtkiri kustutati), nii et selle sõnakasutuse mõõtmine ja semantilised arutelud eri kohtuastmetes jäid siiski ära.

Kokkuvõttes on arusaadav, et ka arvamuslugudes ei esine konkreetset inimestest alusetult süüdistavaid ehk laimavaid väiteid (ning ei, aluseks ei sobi see, et kirjutajale lihtsalt tundub, et põhjust nii väita on). Samas peab ajakirjanduse subjektiivsemates žanrites säilima võimalus ka vürtsikamaks kõnepruugiks ning millegi sellise esiletoomiseks, mida kindlalt teatakse, kuid kohtulikult tõendada ei suudeta.

Arvamuslood on seega üks keeruline täppistöö, milles meisterlikuks saamine nõuab aega, harjutamist ja sisemist distsipliini. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.