Kuigi vesi katab üle 70 protsendi maakerast, siis magevett on siin vaid kolm protsenti. Enam kui miljardil inimesel puudub ligipääs veele ja veel 2,7 miljardit tunneb sellest puudust vähemalt ühel kuul aastas. 2014. aasta küsitlus maailma 500 suurima linna kohta näitab, et üks neljast linnast on veevarustuse osas tugeva surve all.

ÜRO hinnangute järgi ületab magevee nõudlus aastaks 2030 pakkumise 40 protsenti – see tuleb kliimamuutusest, inimtegevusest ja rahvastiku kasvust. Seetõttu reastas BBC 11 linna, kust lõppeb kõige tõenäolisemalt joogivesi otsa.

1. São Paulo

Brasiilia rahanduspealinn ja üks kümnest suurima rahvaarvuga linnast maailmas tegi Kaplinnaga sarnase kannatusteraja läbi aastal 2015, kui nende peamise veehoidla tase langes alla nelja protsendi mahutavusest.

Kriisi tipul oli 21,7 miljoni elanikuga linnas vähem kui 20 päeva jagu veevaru ja politsei pidi veeautosid eskortima, et neid ei rüüstataks.

Arvatakse, et probleemi tõi Edela-Brasiiliasse põud, aga ÜRO saadik kritiseeris ka riigivõimu, kes ei osanud korralikult planeerida ja investeerida.

Veekriis loeti lõppenuks aastal 2016, aga jaanuaris 2017 on peamiste veehoidlate tase 15 protsenti madalam kui sel perioodil oodatud.

2. Bangalore

See Lõuna-India linn on saanud kohalikuks tehnoloogiakeskuseks, mis on omakorda toonud sinna hüppeliselt kinnisvaraarendusi. See on pannud aga tugeva surve linna vee- ja kanalisatsioonisüsteemidele. Linna veevärk on ajast ja arust, mistõttu kaotab linn üle poole oma joogiveest jäätmetele.

India on hädas ka veereostusega: linna järvede uuring näitas, et 85 protsendi järvede vesi sobib vaid kastmiseks ja tööstuslikuks jahutuseks. Üheski järves pole joogiks või supluseks sobivat vett.

3. Peking

Maailmapank defineerib veenappust olukorrana, kus ühes asukohas on alla tuhande kuupmeetri magevett inimese kohta aastas. Aastal 2014 oli kõigil 20 miljonil Pekingi elanikul 145 kuupmeetrit.

Hiinas elab peaaegu 20 protsenti maailma rahvastikust, aga seal on vaid seitse protsenti maailma mageveest.

2015. aasta ametlikud andmed näitasid, et 40 protsenti Pekingi pinnaveest on nii reostatud, et see ei kõlba isegi põllumajanduseks ega tööstuslikuks kasutamiseks.

 4. Kairo

Niiluse jões sisaldub 97 protsenti Egiptuse veest, aga üha enam satub sinna ka töötlemata jäätmeid põllumajandusest ja majapidamistest.

Maailma Tervishoiu Organisatsiooni andmeil paistab Egiptus madala kuni keskmise sissetulekuga riikide seas silma veereostuse tõttu surnute arvu poolest.

5. Jakarta

Nagu paljud rannikulinnad, seisab Indoneesia pealinn silmitsi veetaseme tõusuga. Jakartas on olukord aga hullem otsese inimtegevuse pärast: enam kui poolel linna kümnest miljonist elanikust pole juurdepääsu veevärgile, mistõttu on nad hakanud kaevama ebaseaduslikke kaeve — see aga kuivendab põhjaveekihte.

Sellise tühjendamise tagajärjel on 40 protsenti Jakartast nüüd allpool veetaset. Põhjaveekihid ei täitu tugevatest vihmadest hoolimata, kuna betooni ja asfalti ülekaalu tõttu ei suuda põllud vihmavett imada.

6. Moskva

Neljandik maailma mageveevarudest on Venemaal, aga riik kannatab Nõukogude ajast pärit reostusprobleemide käes. See on eriti suureks mureks Moskvas, kus veevarud sõltuvad 70 protsendi ulatuses pinnaveest.

Ametlikud regulaatorasutused tunnistavad, et 35 kuni 60 protsenti kõikidest Venemaa veevarudest ei vasta hügieeninõuetele.

7. Istanbul

Türgi ametlikel andmetel on riik tugeva veenõudluse surve all, kuivõrd veevaru inimese kohta langes 2016. aastal alla 1700 kuupmeetri aastas. Kohalikud eksperdid on hoiatanud, et aastaks 2030 võib riik olla veenappuses.

Viimastel aastatel on tihedalt asustatud piirkonnad, nagu 14 miljoni elanikuga Istanbul, hakanud kuivematel kuudel kannatama veepuudust. Aastal 2014 langes linna veehoidla tase alla 30 protsendini selle mahust.

 8. México

Veepuudus pole Mehhiko pealinna 21 miljonile elanikule midagi uut: üks viiest inimesest saab oma kraanist vett vaid paar tundi nädalas ja veel 20 protsendil on kraanivett vaid osal päevast.

Linn impordib 40 protsenti oma veest kaugetest paikadest, aga neil pole suuremõõtmelist süsteemi reovee ümbertöötlemiseks. Veekadu torusüsteemide tõttu on arvatavasti umbes 40 protsenti.

9. London

Kui inimesed mõtlevad veepuudusele, pole London ilmselt esimene linn, mis neil pähe tuleb. Reaalsus on BBC hinnangul teine: kuivõrd linna aastane sademete hulk on umbes 600 mm, saab London 80 protsenti oma veest jõgedest.

Londoni ametkondade sõnul on linn võimete piiril ja tõenäoliselt seisab silmitsi varustusprobleemidega aastal 2025 ning tõsise veenappusega aastal 2040.

10. Tokyo

Jaapani pealinnas sajab küll palju, kuid vaid neljal kuul aastas. Niisiis tuleb vett koguda, kuna oodatust kuivem vihmahooaeg võib viia veepuuduseni. Vähemalt 750 hoonel Tokyos on vihmavee kogumise ja kasutamise süsteem.

30 miljoni elanikuga linn sõltub 70 protsendi ulatuses pinnaveest: jõgedest, järvedest ja sulalumest.

11. Miami

Florida osariik on üks viiest USA osariigist, kus sajab igal aastal enim. Osariigi kuulsaimat linna Miamit ähvardab aga kriis, kuna möödunud sajandi alguse soode kuivendamise projektil olid ootamatud tagajärjed: Atlandi ookeani vesi imbus põhjaveekihi, mis oli linna peamine mageveeallikas.

Kuigi probleem tuvastati juba 1930ndatel, lekib põhjavette endiselt merevett, eriti kuna linna veetase on kiirelt tõusnud.

Naaberlinnad on hädas juba praegu: Miami lähedal asuv Hallandale Beach on pidanud merevee sissevoolu tõttu sulgema kuus oma kaheksast kaevust.