Sildam: hümni seaduse arutelu valitsuses oli nagu seriaali "Riigimehed" salvestus
Valitsus ei tahtnud anda 24. veebruari eel EKRE-le võimalust populistlikuks sõnalahinguks, kuidas valitsust ei huvita Eesti hümn ja nii etenduski Stenbocki majas otsekui ETV kunagise menuseriaali "Riigimehed" uue tüki salvestamine, kus vaid sotsist kultuuriminister Indrek Saar jäi eriarvamusele, kirjutab nädalakommentaaris ajakirjanik Toomas Sildam.
Külli Taro õiguskantsleri kantseleist küsis paari päeva eest siinsamas Vikerraadio päevakommentaaris, kas Eesti riiklus on tõesti nii õrn, et vajame hümni seadust? Tema arvates mitte ja minu arvates samuti. Meie mõlema meelest tahaksid paljud kaasmaalased, et hümni laulmine sümboliseeriks vabadust, mitte reguleeritud protseduuri.
Tegelikult on Eesti hümni laulmise ja kuulamisega kõik korras.
See, miks EKRE algatas Eesti saja aasta juubeli eel ja poolteist kuud pärast hümnitut teleaastavahetust hümni seaduse eelnõu, on arusaadav. Isegi neile, kes seda mõistlikuks ei pea. Aga see, miks Vabariigi Valitsus andis eelnõule justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) ettepanekul oma toetuse, on arusaamatu. Lahjana – kuigi tegelikkust peegeldavana – mõjub selgitus, et Keskerakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide ministritel oli selg vastu seina: Keskerakond kartis vastu hääletades tõusvat jälle enda kohale Kremli varju, IRL mõtles radikaalsete valijate võitmisele või kaotamisele ning sotsid ei julgenud jääda ainsaks, kes laseb kõlada mõistuse ja enesekindluse häälel.
Valitsus ei tahtnud anda 24. veebruari eel EKRE-le võimalust populistlikuks sõnalahinguks, et vaadake, rahvas, kuidas valitsust ei huvita Eesti hümn. Nii etenduski Stenbocki majas otsekui ETV kunagise menuseriaali "Riigimehed" uue tüki salvestamine. Vaid sotsist kultuuriminister Indrek Saar jäi eriarvamusele: miks üldse on vaja hümniga seonduvasse õiguslikult sekkuda, küsis ta, sest ka praegu kehtib karistusseadustiku §245, mis paneb riigihümni teotajale rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.
Kujutan juba ette, kuidas millalgi toimub riigikogus selle arusaamatu seaduse eelnõu esimene lugemine ning edasi jääb see vaikselt riiulile tolmuma. Kui kellelgi lähevad tulevikus hümni sõnad sassi või ei suuda ta viisi pidada või jätab päikesetõusul Toompealt mööda jalutades mütsi pähe, siis ei ole ta hümni teotaja, kellele sõbrad arestimajja kohukesi viivad. Aga avalikkusele on näidatud, kuidas valitsus ja parlament reguleerivad üle ja toetavad seadusloome tarbetut vohamist. Ei ole hea eeskuju. Pealegi, kardetavasti ei jää see viimaseks omataoliseks, eriti mõeldes riigikogu valimiste aastale.
Ahjaa, Sirp avaldas Leedu 100 lehekülgedel Rein Raua tõlgitud Antanas A. Jonynase luuletuse aastast 1981:
Purjus kuu
vaaritab viimse peal veini
purjus tähed seda
valavad kõrgetesse pokaalidesse
ja meie kasin
pidu läheb edasi
Hümni seaduse eelnõust ei peakski nõnda palju rääkima, kui see ei sobituks ereda tükina puslesse, mida Eestis praegu näeme. Lisaks valimiste lähenemisest tingitud asendustegevusest on selles pidevat kahtlemist, enesekindluse nappust, ärapanemist, kurtmist ja solvamist. Isegi rahvuskonservatiivse EKRE volikogu ei suutnud nädal enne vabariigi juubelit öelda Eesti kohta ühtegi head ja uhket sõna, nende avalduses oli ruumi ainult Ratase valitsuse maksupoliitika kirumisele. Või teine näide, kui pikalt pea- ja välisministri portfelli kandnud Reformierakonna saadikud nokkisid parlamendi välispoliitika arutelul praegust välisteenistuse juhti Sven Mikserit (SDE) ka küsimustega, mida ta arvab mõne keskerakondlase või peaministri nõuniku ütlemistest selmet näidata Reformierakonna välispoliitilist sügavust.
Nii ongi Mart Juurel põhjust teada anda, et järgmisel suvel leiab Tapal aset solvumisfestival "Pidev Pahurus", mis toob kokku üle 5000 tuntud hüsteeriku ja paanikatekitaja. Päris tabav nali.
Seniks aga – lõbusat ja enesekindlat vabariigi saja aasta juubelit meile kõigile, sealhulgas ka poliitikutele!
PS. Muidugi ma ei arva, et peaksime Eestist mõtlema vaid Maailmapanga pingerea põhjal. See paneb meid 172 riigi seas 37. kohale ehk president Kaljulaidi sõnul – kuulume selgelt jõukate hulka. Riigina jah, aga paljud meie kaasteelised on toimetulemisega hädas. Seda peab märkama, seda peab tunnistama ja sellega peab tegelema, ka Eesti ümmarguse sünnipäeva aastal, mil trummipõrin ja pasunahüüded hakkavad argipäevast üle mängima. Ent see ei pea võtma meilt uhkust, et oleme riigi ja rahvana kestma jäänud.
Toimetaja: Merili Nael