Kui patsiendi kogu haiguslugu on digiloos kättesaadav, siis kas tal ongi enam vaja oma perearsti? Selle küsimuse illustreerimiseks toodi hiljuti ühes arvamusloos näide EMO-st: seal tehakse kiiresti kaalukaid otsuseid inimeste kohta, keda arst pole varem kohanud. Ent kas see tähendab, et pikaajalisel ravisuhtel pole enam väärtust?

Jah, EMO kogemus näitab, et hästi korraldatud süsteemis on võimalik teha kiireid ja väga kaalukaid otsuseid ka patsiendiga varasemat suhet omamata. See ei tõesta aga, et pikaajaline ravijärjepidevus ei ole vajalik. See tõestab, et episoodiline erakorraline abi saab toimida episoodiliselt. Kuid kas inimese tundmine on sama mis andmete tundmine?

EMO ja perearst lahendavad erinevat tüüpi probleeme

Kui patsient pöördub EMO-sse, siis EMO arsti jaoks on põhiküsimus "Kas selle patsiendi seisundis on praegu midagi eluohtlikku ning kui on, siis mida tuleks kohe teha?"

Perearsti küsimus on enamasti aga hoopis teistsugune: "Mida tähendab see kaebus või tervisemuutus selle konkreetse inimese tavapärase tervise, varasema haiguskulu, ravimite, ja eluolukorra kontekstis ning mida tuleks ette võtta järgmiste kuude ja võimalik, et aastate jooksul?" Siin on esiplaanil pikaajaline ravisuhe ja ravi järjepidevus.

Digilugu võimaldab kiiresti näha dokumenteeritud sündmusi, kuid see ei ole sama, mis patsiendi tundmine. Digiloost ei pruugi näha, milline on selle inimese tavapärane seisund, milliseid soovitusi ta tegelikult suudab järgida, mida ta kardab, millest on temaga varem räägitud või milline väike muutus tervises on just tema puhul ebatavaline.

Seetõttu ei ole patsiendi seotus perearsti või püsiva perearstimeeskonnaga loob vastutuse, et ei tegeleta üksnes hetkeepisoodiga, vaid keegi vastutab tervikliku raviteekonna, ennetuse, järelkontrolli ja eri spetsialistide soovituste ühendamise eest.

Mida näitab tõendus?

Järjepideva perearstiabi kasu ei põhine ainult perearstide professionaalsel veendumusel. 2018. aasta süstemaatilises ülevaates oli 18 uuringust 15-s arstliku abi suurem järjepidevus seotud väiksema suremusega. Seos leiti eri riikides ja erinevates tervishoiusüsteemides¹.

Norra registriuuringus, mis hõlmas peaaegu kogu elanikkonda, esines üle 15 aasta sama perearsti nimistus olnud inimestel võrreldes kuni üheaastase suhtega patsientidega ligikaudu 25 protsenti vähem surmajuhtumeid, 28 protsenti vähem ägedaid hospitaliseerimisi ja 30 protsenti vähem valveteenuse kasutamist. Täheldati ka seost: mida pikem suhe, seda paremad tulemused².

2022. aasta Taani rahvastikupõhine kohortuuring leidis samuti seose perearstikeskusega pikemat aega seotud olemise ja paremate patsienditulemuste vahel. Oluline on, et ei uuritud ainult ühe konkreetse arsti, vaid ka ühe püsiva praksisega seotuse väärtust³. Ka Eesti enda andmed näitavad, et kontakt perearstisüsteemiga vähendab hospitaliseerimise riski⁴.

Eristada tuleks vähemalt kolme arstiabi järjepidevuse vormi: informatsiooniline, korralduslik ja pikaajalisel suhtel põhinev järjepidevus.

Informatsiooniline järjepidevus tähendab seda, et vajalik teave on eri teenuseosutajatele kättesaadav. Korralduslik järjepidevus tagab, et uuringud, ravi, järelkontroll ja konsultatsioonid moodustavad terviku, ning pikaajaline suhe tähendab, et patsienti ja tema tausta tunneb aja jooksul sama arst või väike püsiv meeskond.

Tehisintellekt meditsiinis

Digilugu ja tehisintellekt (TI) võivad parandada eelkõige informatsioonilist järjepidevust, aga ei loo automaatselt korralduslikku järjepidevust ega pikaajalist usaldussuhet.

TI-ajastul muutub oma perearst väärtuslikumaks kui seni. Sellel on väga tugev sisuline põhjendus. TI muudab kõigile inimestele järjest kättesaadavamaks meditsiinilise info, riskiskoorid ja personaalsed ravisoovitused, digiloo kokkuvõtte jm.

Kuid just seetõttu muutuvad defitsiitsemaks teised võimed: eristada patsiendi jaoks olulist ebaolulisest, tõlgendada muutust patsiendi varasema elukaare taustal, siduda mitu haigust, eri arstide soovitused ja patsiendi eesmärgid üheks plaaniks, märgata seda, mis jäi dokumenteerimata, võtta vastutus järelkontrolli ja tulemuse eest, aidata patsiendil vastuoluliste TI-soovituste vahel orienteeruda.

TI võib teada patsiendi kohta väga palju, kuid ta ei mõista, mida see teave selle patsiendi jaoks tähendab. Pikaajalise ravisuhte väärtus ei seisne ainult informatsiooni omamises, vaid selle tõlgendamises ajas ning vastutuse kandmises selle eest, mis edasi saab.

Praegused TI-süsteemid töötavad kõige paremini selgelt piiritletud ülesannetega. Patsiendi tervis on aga pikaajaline teekond. Ükski konsultatsioon ei pruugi olla iseenesest otsustav, kuid tähendus võib ilmneda alles sümptomite, käitumise, ravivastuse ja elusituatsiooni järjepidevas tundmises.

Kokkuvõtteks

See, et EMO-s tehakse patsiendi kohta kiiresti häid otsuseid, ei muuda perearsti järjepidevust tarbetuks. EMO-s toimub ühe kriitilise episoodi käsitlemine, perearst aga jälgib inimese tervist ajas.

Digilugu ja TI võivad anda arstile rohkem informatsiooni, kuid need ei asenda haiguse kulgemise tundmist, patsiendi väärtuste mõistmist, ravi koordineerimist ega vastutust järeltegevuste eest. Tugev tervishoiusüsteem vajab väga head episoodilist erakorralist otsustamist ja ka väga head pikaajalist vastutust. Ühe edukus ei tõesta teise ebavajalikkust.