Hiljutises ERR-i uudisloos seadis Saaremaa abivallavanem Priit Riim kahtluse alla Tallinna Tehnikaülikooli koostatud õhu- ja maakaabelliini võrdlusuuringus toodud hinnangu. Uuringu tulemusi võib ja peabki kriitiliselt vaatama, kuid võrrelda tuleb võrreldavaid asju, nagu selgitasin hiljuti ka Saarte Hääles ilmunud arvamusloos.

Riim väitis, et Saaremaale maakaabelliini rajamise hind jääks 2–4,6 miljoni euro vahele kilomeetri kohta, põhjendades oma seisukohta ACER-i andmetega. TalTechi uuringus on hinnaks märgitud ligikaudu seitse miljonit eurot.

Uuringus toodu ei lähtu aga üksnes kaabli enda maksumusest, vaid Saaremaale vajaliku, vähemalt kaheahelalise 330 kV lahenduse tervikmaksumusest, arvestades saja kilomeetri pikkust trassi, vajalikku lisataristut ning ehitustingimusi.

Ühe- ja kaheahelaline liin on erinevad lahendused

ACER-i 2026. aasta aruande maakaabelliinide koondtabelis on 330 kV pingetasemel esitatud üheahelaliste liinide andmed. Kaheahelalise 330 kV maakaabelliini kohta selles tabelis eraldi maksumusnäitajat ei ole. Seetõttu ei anna üheahelaliste liinide kilomeetrihind otsest vastust Saaremaale vajaliku lahenduse maksumuse kohta.

TalTechi uuringu järgi tuleb Saaremaa puhul arvestada vajaliku ülekandevõimsuse tagamiseks vähemalt kaheahelalise liiniga. Euroopa Liidus pole viimase kuue aasta jooksul kaheahelalisi 330 kV kaabelliine rajatud ja seetõttu puudub ACER-i andmetes ka nende kohta värske hinnainfo. Küll näeb aga 110 ja 220 kV liinide andmetest, et kaheahelalise liini rajamine oleks keskmiselt ligi kaks korda kallim. 

Kui rakendada sama hinnasuhet 330 kV puhul, jääks kaheahelalise kaabelliini rajamise maksumus lihtsustatult 4,8–7,5 miljoni euroni kilomeetri kohta, mis on samas suurusjärgus TalTechi uuringu 7 miljoni euroga.

Maailmas seni proovimata lahendus

Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et Saaremaa liin tuleks sada kilomeetrit pikk. Teadaolevalt pole maailmas seni rajatud ligilähedaseltki nii pikka 330 kV vahelduvvoolu maakaabelliini. Tegemist oleks erakordse ja sisuliselt eksperimentaalse lahendusega, kus kaabli töökindlusele on suured riskid tulenevalt selle tehnilise lahenduse keerukusest.

Sellise liini puhul ei ole põhjust eeldada, et kilomeetri hind kujuneks odavamaks kui seni rajatud lühematel liinidel, lisaks muudab liini rajamise ehituslikult keerukamaks paene pinnas. Vaja oleks massiivset kaevetööd läbi Saaremaa vähemalt kahe, kokku ca viie meetri laiuse ja ca kaks meetrit sügava kaablikaeviku rajamisel.

Arvestada tuleks ka lisainvesteeringutega iga umbes paarikümne aasta möödudes, kuna seda eeldab osade liinikomponentide eluiga. Ka kaabel tuleb välja vahetada umbes 40 aasta möödudes (õhuliini puhul 60–80 aasta möödudes). Liini maksumus ei koosne seega üksnes kaablist. Pika 330 kV vahelduvvoolu maakaabelliini puhul tuleb arvestada ka reaktiivvõimsuse kompenseerimise, šuntreaktorite, täiendavate alajaamade, kaitse- ja lülitusseadmete, kaablimuhvide, kaevetööde ja muu vajaliku taristuga.

Saaremaa sajakilomeetrise ühenduse puhul tuleks reaktiivvõimsust kompenseerida iga ca 20 kilomeetri järel, mis tähendab sisuliselt keskmise suurusega ülikõrgepingelist alajaama iga 20 km järel.

TalTechi uuringus 700 miljoni euro suuruse hinnangu osas lähtuti muu hulgas rahvusvaheliste organisatsioonide CIGRE, ENTSO-E ja ACER-i materjalidest, Queenslandi ülikooli uuringust ning põhivõrguettevõtete EirGrid ja Swissgrid senisest kogemusest ülikõrgepingeliste kaabelliinide rajamisel ja käitamisel.

Uuringu tulemusi analüüsides tuleb võrrelda võrreldavaid asju, seda nii liinipikkuste kui ka läbilaskevõimsuste osas. Maakaabelliinil on väiksem visuaalne mõju, kuid ka kordades suurem hinnasilt, oluline mõju looduskeskkonnale selle ehitamise ajal ning palju tehnilisi väljakutseid.