Õiguskantsler Ülle Madise pöördus keskkonnaameti, kliimaministeeriumi ja riigikogu keskkonnakomisjoni poole murega, kui kvaliteetne on teave, mille alusel kannab keskkonnaamet Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) kaitsealuste liikide leiukohad ning määrab nende ümber puhverala.

Õiguskantsleri sõnul tutvus tema nõunik mitme EELIS-e kande aluseks olnud materjalidega keskkonnaametis ning ilmnes, et teave liigi esinemise kohta oli seal sageli napp.

"Näiteks on olemas vaid teabe esitaja kinnitus, et ta nägi või kuulis piirkonnas kindla linnuliigi esindajat," tõi Madise välja.

Keskkonnaametil pole tema sõnul ekspertidega kokkulepet ega selgeid reegleid, millist laadi teavet peab esitama ja kuidas seda vormistama, et selleks infosüsteemi kande tegemiseks piisaks. Näiteks pole tavaliselt andmekogusse esitatud fotosid ega salvestisi.

Õiguskantsler märkis, et sellise info puudumine ei tähenda tingimata, et vaatlus on tõendamata ning praegune praktika näitab, et isegi fotode esitamise korral võivad need olla väheinformatiivsed - näiteks esitatakse pilt linnusulest, kuid see on pildil serviti, mistõttu ei ole see sisuliselt vaadeldav.

"Ebaühtlane on ka leiu kirjelduse põhjalikkus. Näiteks võib olla kirjas, et pesas on üks poeg, kuid pole selge, kas vaadati binokliga, drooniga või roniti pesapuu otsa. Seetõttu jääb arusaamatuks, millistel vaatlustingimustel poegade olemasolu ja arv kindlaks tehti või on esitatud üksnes teabe esitaja arvamus pesitsuse ja poegade arvu kohta," kirjeldas Madise.

Tema sõnul on tavapärane, et isendi tuvastanud inimene lihtsalt teavitab keskkonnaametit, et nägi liigi esindajat, aga muid tõendeid juurde ei lisata. Niisuguse info usaldusväärsust tuleks siiski hinnata.

Lisaks tõi Madise välja, et keskkonnaamet hindab saadud teabe usutavust peamiselt teabe esitajat arvestades ning kui andmete esitaja on valdkonna ekspert, piisabki tema kinnitusest, et liik seal pesitseb. Õiguskantsler nentis, et materjalid peaksid sisaldama ka vaatluse asjaolusid ja põhjendusi, mille alusel järeldused tehti ja elupaiga ulatus määrati, sest muidu on keeruline järeldusi kontrollida ja maaomanike vastuväiteid lahendada.

Madise kirjeldas mentetluse käigus ilmnenut, et kotkapesa avastamisel kantakse andmekogusse peale pesapuu ka liikide elupaigad või leiukohad, mistõttu tekib pesapuu ümber sisuliselt kaks erinevat kaitsetsooni. Pesapuud ümbritseb seadusega määratud ring diameetriga 50 kuni 1000 meetrit, ent lisaks on keskkonnaamet loonud puhverala, mlle suuruse on amet õiguskantsleri sõnul kehtestanud oma äranägemise järgi.

Seejuures võib puhverala olla mitmekümne hektari suurune ja see võidakse luua sellise linnuliigi pesa ümber, millele seadus otseselt kaitset ette ei näegi.

Ka on olnud juhtumeid, kus keskkonnaamet on loonud oma äranägemise järgi EELIS-es leiukoha, sealhulgas puhverala, kus arvatakse olevat sobiv ala pesitsemiseks linnuliigile, kelle pesa ega pesitsust pole konkreetses kohas tuvastatud.

"Seetõttu võib maaomanik praegu sattuda olukorda, kus keskkonnaamet rakendab tema kinnistul ulatuslikke (kümneid hektareid hõlmavaid) piiranguid pelgalt informatiivse tähendusega kande alusel, mille tõele vastavust ehk aktiivset pesitsust piirangu seadmiseks keskkonnaamet iga kord enne piirangu rakendamist ei hinda," nentis Madise.

Ta lisas, et kui kaardikihile on märgitud lisaks pesaringile ka puhverala, siis võidakse sealt alalt raiutud metsa pidada looduskaitsepiirangutega alalt raiutud puiduks, mille kasutamine on vastuolus Eestis kasutatava metsamajandamise sertifikaadi tingimustega.

"Kui riik teeb andmekogusse kande haruldase linnuliigi pesa kohta ja seejärel markeerib ala, millel toimuv tegevus võib lindu häirida, siis oleks silmakirjalik väita, et riigi tehtud kandeid ei peaks puidu sertifitseerimisel arvestama, sest keskkonnaamet ei pea neid andmeid õiguslikult siduva tähendusega andmeteks," sõnas õiguskantsler.

Infosüsteem vajab korrastamist

Keskkonnaameti looduskaitseteenuse juht Roland Müür ütles ERR-ile, et Eesti looduse infosüsteem on andmekogu, kuhu on kantud ekspertide hinnangute, välitööde ja teadusprojektide käigus kogutud andmed, mis valdavalt on keskkonnaameti tellitud. Selline andmebaas aitab leida üles kohad, kus on inimtegevuse korraldamisel tarvis arvestada loodusväärtuste kaitsega.

"Õiguskantsleril on tuline õigus selles, et keskkonnaotsuste aluseks peab olema võimalikult täpne ja kontrollitav info. See on oluline mõlemat pidi: et kaitsealune lind ei jää vajaliku kaitseta ning et ka maaomanikule ei tekiks põhjuseta piiranguid," sõnas Müür.

Seetõttu ei piirdu keskkonnaamet Müüri kinnitusel oluliste otsuste puhul EELIS-e andmete usaldamisega, vaid kogub lisainfot näiteks eksperthinnangute, välitööde, kaugseire või isegi mõjuhindamistega.

"Samal ajal käib töö ka EELIS-e enda andmekvaliteedi parendamiseks. Keskkonnaameti tellitud inventuuride tellimise, dokumenteerimise ja andmete kontrollimise põhimõtteid oleme juba oluliselt tihendanud. Tänaste keskkonnaameti tellitud inventuuride puhul määratakse juba hanke käigus ekspertide pädevusnõuded ning laekunud andmete kvaliteeti kontrollitakse enne nende kasutamist," ütles Müür.

EELIS-es on praeguseks ligi 100 000 kirjet ning Müür märkis, et osa neist on kantud andmebaasi ajal, mil elupaiga piire kanti kaardile piltlikult öeldes värvilise pliiatsiga. EELIS-e infot täpsustatakse ja korrastatakse pidevalt, näiteks eelmisel aastal korrastati üle 14 000 kande, sealhulgas arhiveeriti tuhandeid kandeid. 

"On kahetsusväärne, kui siiski on juhtunud, et kusagil on tekkinud piirang ebakorrektsete andmete põhjal. Kindlasti analüüsime seda juhtumit ja õiguskantsleri mõtteid eraldi. Aga võimalikult täpne ja selge info loodusväärtuste kohta on igal juhul nii looduskaitse, maaomaniku kui keskkonnaameti huvides," lisas ameti looduskaitseteenuse juht.