Kiri rahvuslastele: alkoholist ja püsimajäämisest ({{commentsTotal}})

Alkohol
Alkohol Autor/allikas: Pixabay

Veider, et võitluses arusaamade vahel – kas alkoholipoliitika keskmes peaksid olema elud ja tervis (ehk rahva püsimajäämise vundament) või majanduslik tulu nende kahjustamiselt – on rahvuslased üllataval kombel kaldunud viimase poole, kirjutab Karl Lembit Laane.

Meie riigi 100-aastaseks saamiseni nn jäänud vaid loetud päevad. See on suur õnnepäev meile kõigile, kes me hindame oma rahva iseseisvust ja püsimajäämist.

Kellelegi ei ole see tähtpäev aga ilmselt nii südamelähedane kui rahvuslastele. Ei ole vast ühtki teist liikumist, mis hindaks nii tõsimeelselt meie põhiseaduse preambuli üht põhimõtet – tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Seda veidram on, et rahvuslaste otsekohene hääl pole üldse toetanud karmi alkoholipoliitikat. Üldises võitluses arusaamade vahel – kas alkoholipoliitika keskmes peaksid olema elud ja tervis (ehk rahva püsimajäämise vundament) või majanduslik tulu nende kahjustamiselt – on rahvuslased üllataval kombel kaldunud viimase poole.

Sellist valikut on väljendanud nii Reformierakond, IRL kui ka (eriti viimasel ajal) EKRE. Seda õigustatakse vajadusega kaitsta Eesti ettevõtlust, jättes kahe silma vahele, et ettevõtlus ei saa toimida seal, kus viinakatk on jätnud maa tühjaks ning et piiripoodide elushoidmiseks on ka teisi mooduseid kui muuta alkohol odavamaks.

Mõnele ei pruugi meeldida see valitsus, teisele selle konkreetsed meetmed, mitmele ainult terviseminister ise. Aga antud küsimuses ei ole ükski neist oluline, tähtis on ju meie rahva püsimajäämine! Alkohol võtab aastas otse või kaude umbes 1000 inimelu ja seda meie riigi iseseisvuse taastamisest peale (varem ilmselt rohkemgi). Pea 30000 täiesti mõttetut surma! On meid tõesti nii üleliia palju, et võiksime sellise kaotuse ees silmad kinni pigistada?

Peab ikka tikutulega otsima asju, mis oleks meie iseseisvuse ajal tapnud nii palju inimesi kui see argipäeva osaks saanud närvimürk, rääkimata kõikidest teistest selle kahjudest, mis jäävad avalikkuse silme eest varjatuks. 

Seetõttu on ka loomulik, et okupatsioonieelsel ajal juhtisid sõda viinakuradiga just rahvuslased, sealhulgas riigivanem Jaan Tõnisson; mees, kelle meelest olid rahvuslus ja karskus teineteisest lahutamatud. Kujutage vaid ette tema imestust, kui talle kangastuks, et nüüdseks jätkab tema võitlust eestlaste püsimajäämise nimel ainult üks vene nimega sots!

Isamaalased, varsti on põhjust tähistada Eesti Vabariigi 100. aastapäeva. Samal päeval on korraldatud palju üritusi, nende seas suur „dessant“ Lätti odava alkoholi järele – „tähistamaks“ muidugi. Võib-olla tuleb meie rahvale aga rohkem kasuks, kui me veedame seda aega teisiti? Kui jagaksime rõõmu meie riigi sünnipäevast ilma selliste viitsütikutega abivahenditeta ja koos nendega, kes on meile tegelikult olulised?

Sel aastal võiksime oma isamaa nimel mitte võtta, vaid jätta võtmata – et meie rahvas püsiks. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: