Maria Murakas | Otsustuse ja vastutuse ebamäärasusest Eesti riigi näitel
Poliitikute ja ametnike keskis on kombeks nässu läinud otsused mingi anonüümse „riigi“ tehtuteks tembeldada, selle asemel et iga enda otsuse eest ausalt ise vastutada, kirjutab Vabaerakonna kommunikatsiooninõunik Maria Murakas.
See oli 1987. aasta üks suvepäev, kui ma koristasin ema loal köögikappe. See meeldis mulle väga, sest iga kord ilmus kappidest aina uusi ja huvitavaid leide. Ükskord läks halvasti – ma pillasin punasetäpilise jahutopsiku keset köögipõrandat. Selle kaas lendas pealt ning maa oli hetkega valge.
Mäletan, et lakke tõusis kerge valge pilv ning selle saatel astus kööki ema, kes küsis: „…ja kes selle segaduse eest nüüd vastutab?“ Ma olin õnnetu kuueaastane ning mu ema tegi mulle jahupilve varjus selle küsimusega üheselt selgeks, et kes teeb – või kes jama kokku keerab –, see ka vastutab.
Lisaks sellele on mind kasvatatud vaimus, et kui jama ise ja ausalt üles tunnistad, on karistus leebem. Inimese eksivad ju ikka! Eksimuse ülestunnistamine läheb aastate lisandudes aga millegipärast aina raskemaks.
Näib, et nii on ka Eesti tipp-poliitikute, valitsuse liikmete ning kõrgete riigiametnikega. Nende kõnepruugis on kuulda järjest enam sõna “riik” erinevas kontekstis. Riik on võtnud ülesandeks, riik otsustas, riigi tellimusel sai tehtud, riik vastutab.
Mis asi on see riik, millest järjest enam räägitakse? See riik on nagu mingi müstiline X-mees või naine, kes on kusagil olemas, kuid keda keegi näinud pole. See ei saa ju ometi nii olla! Riik oleme me kõik – rahvas moodustab riigi ning rahvast on Eestis üle 1,3 miljoni elaniku.
Riigi mainimine on eriti ohtlik, kui me räägime millestki, mis on valesti läinud või millega kaasneb väga suur rahaline ning poliitiline vastutus. Selles kontekstis ei ole riigi mõiste kasutamine isegi kohane.
Iga otsuse või otsustamatuse taga on inimene või inimeste grupp, kes teatud tegevuse ja valikute eest vastutab. Arusaadavalt on kõik hästi, kuni juhtub mingi jama. Meenub SKAIS2, Estonian Air, ID-kaartide turvalisus, VEB Fond ja kadunud raha. Loetelu võiks jätkata.
Kõikide nende möödapanekute kontekstis on räägitud müstilisest „Eesti riigist“, kes jälle midagi otsustas.
„Nagu teada, on Eesti asutanud uue lennundusettevõtte,“ ütles Kristen Michal Estonian Airi tegevuse lõpetamist kommenteerides. „Nüüd otsustas riik lõpetada lepingu ka Tietoga ja kuulutada välja uue hanke, mille eeldatav maksumus on 10 miljonit eurot ja ajaline maht neli aastat. Seni on riik maksnud partneritele arenduste eest ligi 5 miljonit eurot ja tööde tähtaeg kukkus juba 2016. aasta lõpus,“ seisab Postimehes nässu läinud SKAIS2 projekti uudise juures.
Neid umbkaudseid „Eesti“ ja „riigi“ lauseid on veel. Kuid nende möödapanekute juures pole mainitud ühtegi nime. Kes on see konkreetne isik või isikute grupp, kes kõik need otsused vastu on võtnud? Tõsi, SKAIS2 projekti viltumineku eest otsustas lõpuks, pärast tuliseid vaidlusi ekspeaministri ja endise sotsiaalministri vahel, vastutuse võtta sotsiaalministeeriumi asekantsler Marika Priske.
Eelnevad näited on seotud väga suure rahalise kuluga ning selle maksab kinni Eestis töötav, riigikassasse makse tasuv elanik. Kulu ei kanna müstiline „riik“, vaid inimesed.
Mida sellest kõigest järeldada? See on psühholoogiline vigurdamine, mille abil inimene – olgu ta kui mõjukas, kena ja rahakas tahes – soovib ühtäkki vabaneda vastutusest ning lükata kordasaadetud segaduse kellegi kaela. Heale sõbrale helistada ei saa, kõik õlekõrred on ka juba kasutatud ning ei jäägi muud üle, kui kasutada väljendit „riik“, keda on hea musta hobusena otsustajate vankri ette rakendada.
Mina oma jahutopsi looga ja rahulike ööunedega arvan, et sedasi talitada on vale ning iga otsuse taga peab olema inimene või vähemalt inimeste grupp. Ka Eesti valitsus oleks eeltoodud näidete puhul juba päris hea otsustajate ning vastutajatena välja tuua. Valitsusse kuulub praegu näiteks 14 ministrit ja neid juhib peaminister. Saab kokku 15 nime. Olemas on 15 isikut.
Inimene on huvitav ja eks see kõik on ju arusaadav, et kui jalgealune tuliseks läheb, tahaks põgeneda. Kuid kui inimene on juba vastu võtnud kõrge ametikoha, tuleb endas leida ka nii palju julgust, et võtta teatud hetkedel vastutus.
Riigikogu valimised lähenevad ning teen kõikidele kandideerijatele ettepaneku alustada valimiskampaaniat nii, et iga enda langetatud otsuse taga on enda nimi. See mäng võib pakkuda üllatuslikke momente, eriti eneseavastuslikke. Nagu näiteks, et ei olegi nii õudne midagi otsustades ja ära tehes seda enda nime alt ka välja öelda ja kui valesti läheb, siis ka vabandada. Siiras vabandus on minu meelest väga sümpaatne. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli