Jevgeni Ossinovski | Vabadus on armastus ({{commentsTotal}})

Jevgeni Ossinovski
Jevgeni Ossinovski Autor/allikas: ERR

Vabadus on tugeva privileeg, vabadus on suuremeelne ja lahke, sedastas Jevgeni Ossinovski oma tervituskõnes Narvas Geneva keskuses 21. veebruaril.

Juba mõne päeva pärast tähistame oma kodumaa, Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Mul on erakordne au kõnelda sellel ajaloolisel päeval just siin, Narvas. 

Täna täpselt sada aastat tagasi, 21. veebruaril 1918 võttis Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu vastu Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele.

Seda dokumenti, mis avaldati hiljem Riigi Teataja esimese numbri esimesel leheküljel, peame õigusega meie riigi sünnitunnistuseks. Selle dokumendi adressaat on hoolikalt valitud („kõigile Eestimaa rahvastele“), andes põhimõttelise, fundamentaalse sõnumi: kõik Eesti inimesed on meie inimesed, meie kõik koos olemegi Eesti. 

Nii väikesed kui suured, nii mehed kui naised, nii maal kui linnas, nii Kuressaares kui Narvas. Mis siis, et siin piiriäärses Narvas, mis muide on ainsa Eesti linnana iseseisvusmanifestis eraldi ära märgitud, kõlab „meie Eesti“ – „наша Эстония“. 

Sada aastat tagasi vastu võetud manifest seadis sündivale Eesti riigile selge sihi – olla iseseisev ja demokraatlik õigusriik, mis on turvaliseks koduks kõigile siin elavatele inimestele.

Hiljem raiuti need printsiibid Eesti Vabariigi esimesse põhiseadusesse, mis oli tollases maailmas üks progressiivsemaid ja demokraatlikumaid. Õigusriik, kõigi inimeste austamine, avatus maailmale – neist põhimõtetest lähtusime Eesti riigi loomisel ja need põhimõtted on meie ühiskonnakorralduse vundamendiks ka täna, 100 aastat hiljem.

Jah, need põhiseaduslikud normid on abstraktsed, aga nende mõte ja eesmärk on inimlik – ehitada Eestit, mis on inimeste Eesti. See on ühiskond, milles nõrgemaid ei jäeta maha. Ühiskond, mis mitte pelgalt ei tolereeri erinevusi, vaid väärtustab ühiskondlikku mitmekesisust kui rahvuslikku rikkust. Just selline on vaba ühiskond – tugev, suuremeelne ja enesekindel.

Kunagi ütles üks minu filosoofiaõpetaja, et Eesti ühiskonnas ei mõisteta sügavamalt vabaduse olemust, kuna mõlemad vabadust tähistavad sõnad on laenatud teistest keeltest. „Vabadus“ ise on venekeelse свобода mugandus, samas kui „priius“ on laenatud saksa Freiheit’ist. 

Tõsi ta on, et igapäevaelus mõistame vabadust eeskätt negatiivina – vabadus millestki, ahelate puudumine. Samas jääb tihti varjule vabaduse positiivne tähendus – vabadus millegi tegemiseks. See on ju vabaduse puhul päriselt oluline. 

Muide, „priius“ läheb ajas tagasi protoindoeuroopa tüvele *pri-, mis tähendab „armastama“. Vabadus on armastus. Ja päris armastus on alati vastutus. 

Vastutus on raskus. Aga mitte kui koorem, mis rusub, vaid kui õngetina, mis ujukile stabiilsuse annab.

Eesti keeles on Artur Alliksaar aidanud meil seda kuulda. 

Raske on vabadust kanda,

Sest vabadus tähendab 

maalide mõtlemist,

laulude loomist

ja viiside viimistluspiinu.

 

Vabadus tähendab võimete sõltumatust,

teadmist oma peaga,

tundmist oma südamega

ja astumist oma jalgadel.

 

Vabadus tähendab õigust kahelda ja valida veetlevaim veene.

Vabadus on rahutus viljade pärast, mis ei saanud valmida,

ja südamevalu kergema võimaluse pärast, mis ikka jäi peale.

Vabadus on otsimine.

Vabadus on eksimine.

Vabadus tähendab vastutust mõelda oma peaga, alatist otsustamist ka olukorras, kus kogu vajalikku informatsiooni polegi kusagilt võtta. Ja sellest tulenevat igipõlist kahtlust – „mis oleks olnud, kui oleks teinud teisiti…“ Valu sellepärast, kuidas elada nii, et tagantjärele – kirjanik Nikolai Ostrovski kuulsas sõnastuses – „ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast“. 

Vabadus on armastus on vastutus. „Raske on vabadust kanda,“ ütleb Alliksaar. Jah, mitte karistust ei kanta, vaid vabadust. Vabadus on tugeva privileeg, vabadus on suuremeelne ja lahke. Vabadus on julgus.

Kuidas oleme osanud vabadust kasutada? Kui hästi oleme suutnud iseseisvusmanifestis seatud sihte reaalsuseks muuta? Eesti lugu on alati olnud hoogne, väikese riigi pulss on ikka olnud üle keskmise. Vaatamata raskustele, ajaloo ebaõiglusele, võime täna öelda, et Eestil on läinud hästi. 

See ei tähenda, et ei oleks võinud minna paremini. Et ei oleks tehtud vigu. Vabad inimesed teevad ikka vigu. Muidugi on nii mõneski valdkonnas meil veel pikk tee minna, ent kui küsida, kas uuesti alustades oleksime valinud kardinaalselt teise tee, siis vastus on „ei“. Jah, võib-olla oleksime siin-seal natuke rohkem vasakul või paremal, mõni samm ees- või tagapool. Aga me oleksime samal teel.

See tähendab, et nostalgilise tagasivaatamise kõrval peame vaatama julgelt tulevikku. Eestil läheb hästi ja ühise pingutuse tulemusena läheb järgmisel põlvkonnal veel paremini kui tänasel. 

Meie Eestit ehitame iga päev me kõik. Hoole ja armastusega. Nii ettevõtjad kui töötajad, nii loomeinimesed kui ametnikud, nii õpetajad kui arstid.

Me oleme erinevad, igaüks oma kogemuse, soovide ja võimalustega, aga me oleme kõik Eesti inimesed. Eesti on piisavalt väike, et peaaegu tunda igaüht. Ajaloolane Marek Tamm on selle kohta tabavalt öelnud: „Eesti ei ole koht, kus kõigil on alati olnud või on praegu hea elada, aga Eesti on maa, millel on inimlikud mõõtmed; kus igaüks saab tunda ennast vajalikuna, kohati isegi asendamatuna.“

Ja teda sobib täiendama noore ja tubli õpetaja Ivo Visaku mõttetera: „Iga kord kui ma tulen välismaalt Eestisse tagasi, siis ma tean seda, et inimesed, kes siin on, on minusugused. See ei tähenda seda, et nad on samasuguse välimusega nagu mina, aga ma tean, et nende mõttemaailmas toimub midagi sarnaselt nagu minul. Ja ma tean seda, et ma ei pea ennast tundma maailmas veidrikuna.“

Hoidkem üksteist, kasutagem vabadust, et ühiskonda liita, mitte lahutada. Mitte keegi teine ei saa meile öelda, kuidas vaba ja iseseisvat Eesti riiki ehitada ja pidada. Kusagil maailmas ei ole Eesti ehitamise käsiraamatut, seda kirjutame me ise. Teistelt tuleb õppida, aga oma tee valime me ise: üksteist kuulates, erinevusi ja eri arvamusi austades, vahel komistades, kuid siis jälle edasi minnes. Ikka üheskoos. See ongi Eesti tee. Vaba Eesti tee. 

Palju õnne meile, head sõbrad! Palju õnne, vaba ja armas Eesti! •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: