Ma tean, kuidas lõhnas tolm Toompea lossi valge saali põrandal. Sest olen seal 21-aastasena paar ööd maganud. Juhtisin Paikuse politseikooli õppejõuna meie kadettide rühma, kes saadeti augustiputši ajal parlamendi- ja valitsusehoonesse, igaks juhuks, et kui… Mis need kolm punkti võinuks olla, me ei teadnud. Teadmatust oligi rohkem kui hirmu. Infoväli oli peaaegu olematu, aga Eesti mehed olid väge täis ja motivatsioon oli laes.

See vägi ja motivatsioon on kandnud Eestit järgmised 35 aastat. Tänapäeva välja. Ja ma ei kahtle, et seda jätkub meil oma vabaduse ja iseseisvuse hoidmiseks ka järgmised 35 sajandit ning kindlasti kauemgi. Valitsused tulevad ja lähevad, erakonnad sünnivad ja hääbuvad, aga Eesti jääb. Kui me ise nii tahame.

Lugemishimuline kolleeg näitas hiljuti üht Universitas Tartuensise numbrit, kus oli intervjuu kirjandusteadlase Jüri Talvetiga ja kõrval tema luuletuseks tõlgitud John Donne'i proosatekst. Mulle lõikas mällu tõlke esimene rida: "Kell kõlab sellele, kes kuuleb teda…" 20. augusti eel Eestis võib seda parafraseerida ka nõnda: vabadus kõlab sellele, kes kuuleb teda. Kui sa ei julge end vabaks võtta ega oska vabana elada, siis vabaduse kell sinu aega ei löö.

Ma mõtlen vabadusele iga päev. Eesti vabadusele ja meie inimeste vabadusele. Meie kõigi vabadustele. Kuigi on neid, kes kahtlustavad siseministeeriumi ja selle valitsemisala, et me tahtvat ehitada politseiriiki ja jälgimisühiskonda, siis tegelikult on meie eesmärk ainult üks, demokraatliku ja iseseisva Eesti Vabariigi kestmine.

Midagi on meil hästi läinud ja muidugi oleme kusagil eksinud, ka digiriigi võimaluste kasutamises, aga oma vigadest püüdnud alati õppida või oleme veel õppimas. Ent me teame, et juba siia jõudnud ohte ööpäevaringselt tõrjuv sisekaitse on Eesti turvalisuse ja julgeoleku viimane rindejoon enne seda, kui kaitsevägi peab harjutusväljadelt päriselt lahingusse minema.

2014. aasta iseseisvuspäeva kõnes – Venemaa oli siis Ukrainale juba kallale läinud – muretses president Toomas Hendrik Ilves, et meie oleme vabadusega harjunud. "Nii harjunud, et oma endastmõistetavuses muutub vabadus igavaks, kui mitte rahulolematust tekitavaks," ütles ta.

Aga vabadus ei ole kunagi igav, vabaduse hoidmine ja kaitsmine on põnev pingutus, kinnitan ma teile. Me teame, kes tahavad Eesti vabadust väiksemaks hammustada ning näeme, kuidas nad tegutsevad ja millised võiksid veel olla nende kavatsused. Seni on nad ebaõnnestunud ja jäävad tühjade pihkudega ka tulevikus, sest meie koos sõpradega oleme paremad.

Tagantjärele vaadates olime augustiputši päevil Paikuse politseikooli kadettidega Toompea lossis nagu moraalne tugi parlamendi liikmetele ja valitsuse inimestele, kuigi meil ei olnud taktikalisel tasandil erilist juhtimist, ei olnud relvi peale kumminuiade, kui mitte arvestada minu Makarovi püstolit, ei olnud infot, mis ümberringi toimub.

Tundsin end toona ühe sõdurikesena paljude sõdurite seas. Nüüd aga… 35 aastaga oleme ehitanud eduka politsei ja piirivalve, leidliku vastuluurelise kaitsepolitsei, kaasaegse päästeteenistuse ja häirekeskuse, nutika SMIT-i ning teadmis- ja teadusjanuse Sisekaitseakadeemia, oleme sõlminud end liitlassuhete tihedasse võrgustikku. Põhiseaduses meie riigile esitatud nõue – kaitseks sisemisele rahule – on minu arvates praegu päris hästi täidetud.

Siseministeeriumi valitsemisalas töötab kokku üle 8000 inimese, neist 35-aastaseid ja nooremaid on 2482. Seega on peaaegu iga kolmas meie kolleeg elanud ainult iseseisvuse taastanud Eestis. Milline privileeg siin ajaloost räsitud Viimase Lahke Maja* trepimademel!

Põlvkondi, kelle isiklik mälestus ongi vaid vaba Eesti ja kellele vaid vabadus on kõlanud, tuleb aina juurde. Ma loodan tõsimeeli, et nad tunnevad end oma riigi sellise omanikuna, kes vastutab ja hoolib.

Ma loodan, et kunagi on suurenemas ka oskus jääda viisakalt eriarvamusele. Et lärmi asemel eelistaksime tasa rääkimist, sest nii taibata on kergem. Et me ei otsiks absoluutset täiuslikkust seal, kus seda kunagi ei ole, ligimeses. Et julgeksime vabandust paluda ja andeks anda. Et oleks vähenemas kirg lahterdada meie inimesi õigeteks ja valedeks ning et suudaksime Eesti iseseisvuse taastamise ühe käilakuju Sirje Endre kombel öelda "Kõik eestlased on alati kõige paremad eestlased." Et mõistaksime neid Eesti-meelseid kaasmaalasi, kelle vanemate või vanavanemate kodune keel ei olnud eesti keel. Et meis oleks rohkem enese- ja vähem ebakindlust.

Siis oleks meie kodu veel parem paik.

Ma tunnen tänumeelt nende suhtes, kes aitasid Eesti iseseisvust taastada ja nende suhtes, kes iseseisvust on hoidnud ja etteruttavalt ka nende suhtes, kes seda edasi hoiavad. Kõigi vastu- ja külgtuulte kiuste. Aga Eesti ongi tuulepealne maa.

20. augusti eel peaksid meil siseministeeriumis eriliselt meeles olema esimesed piirivalvurid ja politseinikud majanduspiiril, mida 1991. aasta suvel rappis oma rünnakutega Moskva-meelne Riia miilitsa eriüksus, kõik kodukaitse ja kaitseliidu inimesed, kes olid valmis astuma Toompeal või tele- ja raadiomaja juures vastu võõrastele sõduritele, ning muidugi Peeter Milli, Jaanus Kokk, Uno Kaseväli ja Jüri Joost, neli meest, kes augustiputši ajal kaitsesid Tallinna Teletorni ülemisi korruseid Pihkva dessantväelaste sissetungi eest.

Enne iseseisvuse taastamise 35. aastapäeva julgen soovitada üle lugeda Leo Kunnase romaani "Sõdurjumala teener", mis räägib meie meestest augustiputši keerises. Viimasel leheküljel, kui kõik on hästi lõppenud ja meie oleme võitnud, laseb autor ühel tegelasel öelda: "See on nii suur võit, et keegi ei saa sellest arugi. Kõige suuremad võidud saadakse ilma sõjata, seepärast ei paista nad silma."

Täpselt öeldud. Nii tolle võidu kui ka paljude meie hilisemate võitude kohta. Ent nende kõigi eeldus on olnud, et kuuleme ja kuulame vabadust, et meie aega lööb vabaduse kell.

* J. R. R. Tolkieni "Kääbikus" tähistab Viimane Lahke Maja kohta, kus rändaja saab end veel turvaliselt tunda, enne kui tema teele kerkib pimeduse maa Mordor. Eesti ja Euroopa diplomaat Matti Maasikas on kindel, et Eesti kui Viimane Lahke Maja siin tsivilisatsioonide piiril on ilusti elatav, aga vaid siis, kui peame kogu aeg meeles oma asukohast ja suurusest tingitud vajadust rakendada ellujäämiseks vajalikke ettevaatusabinõusid.