Armastamine on inimestele loomulikum kui vihkamine, on leidnud Lõuna-Aafrika Vabariigi endine president Nelson Mandela.

Tegemist on muidugi seisukohaga, mida on raske üheselt tõestada. Ühest küljest paistab seda kinnitavat Google'i otsingumootor: eestikeelsele otsisõnale "armastan" saab hõlpsasti 4,4 miljonit vastet, samal ajal kui "vihkan" annab vaid poole miljoni kanti ulatuva tulemuse.

Teisalt tundub teinekord ligimesi kõrvalt kuuldes, et vähemalt nendel laius- ja pikkuskraadidel on inimeste loomulikud tungid teistsugused kui Hea Lootuse neeme kandis. Jutu järgi vihatakse kõike võimalikku: neid üldisemaid objekte – ilma, ennast, ülemust, meest, naist, autojuhte, jalakäijaid –, aga ka oravaid, valgusfoore, et kohv maha loksub, et keegi kingib valed lilled, pidupäevi, rõõmsaid ja õnnelikke inimesi, plekke joogiklaasil, päikest, äikest ja nii edasi ja nii edasi…

Teinekord on mõni inimene nii vihkamisest läbi imbunud, et kannab seda oma hinnangutes ja süüdistustes üle kaasinimestele: kui too kaasinimene juhtub näiteks kusagil ütlema, et talle miski meeldib – võtame näiteks lihtsuse mõttes kas või kassid –, siis saab ta korraga enda kohta kuulda kõigutamatus kõneviisis väidet, et "ta vihkab koeri". Mis on konstruktsioonina jaburuselt samal astmel mõttega sellest, et iga jalgpallur peaks murdmaasuusatamist või raamatupidaja eesti keele grammatikat vihkama.

Taolisteks tuletisteks on võimelised vaid inimesed, kelle mõtlemises vihkamine on esimene ja sisuliselt ainus kategooria – mis teeb neist muidugi elusolendid, kellele on igal empaatiavõimelisel inimesel põhjust kaasa tunda.

Üks enim korrutatud vihkamisega seotud väiteid on, et armastusest vihkamiseni on ainult üks samm, mis muuseas pole siiski tõsi. Vähemalt tõelise armastuse puhul mitte. Küll aga on seda sõnakõlksu lihtne kasutada enda puudulikkusest lahvatava laastava tundepuhangu õigustuseks.

Aga tegelikult olen ma viimasel ajal üha enam mõelnud, kas inimesed vihkamisest rääkides tegelikult ka ikka vihkavad või on see lihtsalt suurest kulutamisest devalveerunud keelend, mida loopides ei teadvustatagi, kui suure ja negatiivse tundega põhimõtteliselt tegemist on.

Kollaste sokkide, selle, kui keegi on jätnud piimapaki külmkappi panemata või nime Vilma vihkamine tundub ju pisut ülepingutatud tegevus. Nagu põrutaks mõne värvukese suunas 70 000 eurot maksva Džävelini raketiga.

Oleks hea, kui seda juttu nüüd valesti ei mõistetaks ja väidetaks, et siinkõneleja vihkab tegusõna "vihkama" kasutamist. Ei vihka. Eesti on vaba maa ja igaühel on ju õigus ükskõik kui suurte liialdustega oma juttu paisutada… lihtsalt keelega on selline lugu, et see pole päris mõttelaadist irrutatav nähtus. Me ütleme küll, mida mõtleme, aga see töötab ka teistpidi – meil on ka kalduvus hakata mõtlema, mida ütleme. Mida rohkem ütleme, seda enam.

See on ka põhjus, miks sõnaga "armastan" liialdamine – olgugi teatud puhkudel devalveeriv seegi – on tunduvalt leebem nähtus kui sinna-tänna "ma vihkan" loopimine. •

Kõiki Vikerraadio kommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.