Marine Le Pen sai Põhja-Prantsusmaal Lille'is toimunud parteikongressil värske mandaadi Front Nationali juhtimiseks. Möödunud kevadel ja suvel nii presidendi- kui ka parlamendivalimistel kaotajaks jäänud Rahvusrinne peab endiselt valijatele tõestama, et suudab nende huvisid esindada ja kaitsta.

Poliitikate rakendamiseks on aga vaja võimu ning see oligi Le Peni kongressikõne peamine tees. Ta tunnistas, et erakond on olnud protestipartei, kuid see ei tähenda, et nad ei võiks võimuerakond olla.

Protestipartei taagana näeb Le Pen erakonna nime ja minevikku. Nime asjus pakkus ta erakonnaliikmetele uue - Rassemblement National ehk Rahvusliit - ning mineviku suhtes samuti konkreetse lahenduse - võtta ära tema isalt, partei asutajalt Jean-Marie Le Penilt aupresidendi tiitel.

Jean-Marie, kes pole olnud erakonna liige juba ligi kolm aastat, ütleb, et nimevahetus on enesetapp. Selle üle otsustavad esmalt aga partei lihtliikmed, kes kirja teel oma poolt- või vastuhääle annavad. On siiski märkimisväärne, et nimevahetuse ettepaneku esitamist toetas napp enamus, 52 protsenti kongressil osalenuist.

Prantsusmaal on jäänud Rahvusrinne selgelt presidendi varju, kes on näidanud end juba Euroopa Liidu tasemel juhtijana. Emmanuel Macroni populaarsus pole küll ammu enam sama suur, kui oli võit Le Peni üle, kuid see on ka üks valitsemise tavapäraseid kõrvalmõjusid.

Seetõttu on oluline jälgida, mis hakkab saama Itaalias, kus parempopulistlik valimisblokk valimiste võidu võttis, tõsi üksikerakonnana kogus enim hääli vasakpopulistlik Viie Tähe Liikumine.

Põhja-Itaalias populaarne Liiga ongi andnud mõista, et oleks valmis peaministriparteina valitsema, ning vaatlejad ei välista liitu vasakpopulistidega.

Koos Le Peniga nädalavahetusel kui ka valimiste eel Itaalias oli üks tuttav nägu. USA riigipea Donald Trumpi endine peastrateeg, Breitbart Newsi endine juht, tänaseks rahvusvahelise alt-right liikumise eestvedaja Steve Bannon. Ta seda ise küll ei kinnita, kuid kuuldavasti on ta teel Budapesti, et Ungari peaministri Viktor Orbaniga kohtuda.

Ta käib parteikongressilt parteikongressile ja peab sütitavaid kõnesid. Tal on toetajaid nii Vanas kui ka Uues Euroopas. Kuivõrd edukaks Bannoni tegevus kujuneb, on iseasi, kuid ta on selgelt võtnud eesmärgiks oma poliitiline nägemus Euroopasse tuua. Nagu ta ise ütles, Euroopa rahvas tuleb rahvuslikult mobiliseerida, et valmistuda tsivilisatsioonidevaheliseks kokkupõrgeteks Türgi, Pärsia ja Hiinaga.

Valimisvastutus toob üldjuhul enamik populiste maa peale tagasi ning seab nad silmitsi valitsemisega kaasnevate ebapopulaarsete otsustega. Kindlasti näitab Itaalia lähitulevik, kui palju jõudu populistlikes jõududes on, kuid veelgi enam peaks see olema signaal juba ametisolevatele valitsustele, sest rahulolematus poliitilise süsteemiga ei tule tühjast kohast.