Jälle on käes see põnev aeg, kui saab lapata riigikogu liikmete kulutšekke. Bensiiniarved, autoliisingud, piknikukorvid, raamatud, lilled, seminarid, kohtumisteks ruumide üürimine jne. Kahe- ja ühemõttelised pealkirjad täidavad lehe- ja veebiruumi, sajad kommentaarid kordavad – parlamendisaadikud on rahva muredest kaugenenud kulutajad, kes elavad Toompea klaastornis.

Mõned kulutšekid on tõesti küsitavad, ehk kahtlasedki. Ent usun, et enamik neist näitab riigikokku valitud poliitikute töiseid väljaminekuid. Töö tegemise eest ei pea keegi peale maksma, ka mitte parlamendi liikmed. Isegi siis, kui nad valijatega kohtumisel pakutud kartusalatisse majoneesi ostavad.

Kogu selle tšekimajanduse üldine foon on negatiivne. Ja laiemalt vaadates, süüdi on selles riigikogu enda argus. Neil on puudunud ja puudub praegugi kollektiivne julgus muuta keerulist kulude arvestamise korda, võttes eeskuju valitsuse liikmetest. Nimelt on ministritele ette nähtud esindustasu, mille suurus on 20 protsenti palgast. Kuidas nad seda kulutavad, on nende otsustada, mingeid kuludokumente nad raamatupidajatele ei vii.

Riigikogu liikmete kuluhüvitised võivad praegu olla suuruses kuni 30 protsenti nende palgast. Kui nemadki vähendaksid seda 20 protsendile – milline kokkuhoid! – ja käsitleksid esindustasuna, kaoks ära kogu piinlik kulutšekkidega askeldamine.

Oponendid ütlevad, et siis muutuks kõik läbipaistmatuks. Esiteks on niimoodi väitjate eeldus, et praegu on kõik läbipaistev, mis ei vasta tõele. Võib vaid lõõpida, et kui paberitükk näeb välja nagu kulutšekk, krabiseb nagu kulutšekk ja on vormistatud nagu kulutšekk, siis see ongi kulutšekk. Aga selle taha ega sisse sageli ei näe. Teiseks, mina ei vali järgmise aasta 3. märtsil kedagi riigikogusse selleks, et hakata teda kohe järgmisel päeval kahtlustama sulitempudes ja siis tema kulutšekke muudkui uurida.

Riigikogu saaks enda palgakorraldust väga lihtsalt kohendada – selleks tuleb muuta seadust. Parlamendile kui seadusandjale on see ju igapäevane tegevus. Kümmekond aastat tagasi riigikogu juba hakkas proovima, aga loobus. Julgustest jäi puudu siis ja jääb ka praegu.  

Kuigi enamus saadikutest peab kuluhüvitiste süsteemi iganenuks ja ebaotstarbekaks, ei julge nad seda muuta kahel põhjusel. Kõigepealt kardavad parlamendisaadikud meedia kriitikat, mis võib kasvada avalikkuse meelepahaks ja mõjub poliitikutele alati ehmatavalt. Ja siis kardavad nad vastastikkust altvedamist – et mõni fraktsioon deklareerib valjul häälel, kuidas nemad kulutuste salastamisega ei nõustu, noppides endale teiste arvelt näilisi plusspunkte.

Sellised lihtsad hirmud siis. Parlamendipoliitikud kardavad valijaid.

Üldiselt teame ju väga hästi, et poliitikud käituvad nii nagu valijad lasevad tal käituda, tõdes riigikontrolöri ametist lahkuv Alar Karis. Ta nimetab valikute küsimuseks, kas seada oma käitumist vaid valijate järgi või on poliitiku vastutus valijate kuulamise kõrval ka ise suunata sedasama valijat süvenema, mõtlema, ratsionaalselt kaalutlema.

Vist läks liiga keeruliseks või vähemalt idealistlikuks, mis ei haaku tegeliku eluga.

Kokkuvõttes on aga riigikogu liikmed rumalad, et nad ise lasevad ennast oma kulutšekkidega mõnitada ja lubavad seeläbi halvustada parlamendi mainet.