Lõppev nädal möödus Eestis – nagu ka Lätis ja Leedus – osaliselt Valge Maja tippkohtumise tähe all, sest president Donald Trump võõrustas kolleege Balti riikidest.
 
Siin-seal nimetati seda ajalooliseks kohtumiseks. Ajalooline lühimälu ütleb ette, et tegelikult on selliseid 1+3 kohtumisi toimunud mitmel korral enne ja veel rohkem toimub neid samamoodi ka tulevikus. Balti riigid on USA-le üks julgeolekupiirkond, kus on küll kolm erinevat maad erinevate presidentidega, aga siiski ühesuguste probleemidega.
 
See, mis Washingtonis toimus, oli normaalne ja töine liitlassuhetes olevate riikide liidrite kohtumine. Tavaline välispoliitika, millele lisas pidulikkust Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse sajanda sünnipäeva rõhutamine. Nii on muidugi on sümpaatne, et maailma praegu enim mõjutava suurriigi, ja Ühendriigid seda on, president Donald Trump võttis oma kulla hinnaga ajakavast need paar tundi, kohtumaks Kersti Kaljulaidi, Raimonds Vējonise ja Dalia Grybauskaitėga.
 
Nüüdne kohtumine, samuti nagu varasemad seesugused, näitas, et USA ja Balti riigid on turbulentses maailmas ühel pool. Seekordne kokkusaamine ei toonud kaasa üllatusi, mis on hea. Sest - mida tavalisemalt lõpeb külaskäik president Trumpi juurde, seda parem, kuna tema üllatuste puhul ei tea ju kunagi, kuhu need välja jõuaksid. Et tal polnudki kavatsust meie presidentidega mingit avangut teha, näitas ka see, et staff’i kirjutatud USA-Balti jutupunktid luges ta ajakirjanikele ette omapoolsete vahemärkusteta. Pärast seda muutus neis kirjeldatud järgmise saja aasta sõprus Ameerika Ühendriikide ametlikuks poliitikaks. Vähemalt nii loodame meie siinpool Läänemerd.
 
Viimane ajalooline kohtumine Washingtonis, kus meedia tähelepanu oli küll palju väiksem, toimus kõigest kuu aega tagasi, kui Eesti hümni mängiti USA kaitseministeeriumi ees ja auvahtkonna vahelt astus läbi Eesti kaitseminister Jüri Luik. Tema ja USA kaitseminister James Mattis teavad teineteist NATO peakorteris töötamise ajast. Pika kahepoolse kohtumise järel ütles Luik lause, mis avab selle vestluse tegelikku tähendust, sügavust. Ja nimelt: „Tähtis on hoolikalt läbi mõelda, kuidas [NATO] vägesid ümber paigutada ja tugevdada, et NATO väed oleksid täpselt seal, kus neid on vaja täpselt siis, kui neid on vaja.“
 
Suurepärane sõnastus. Kahjuks on Jüri Luik lähtunud ilmselt põhimõttest, et sellistel puhkudel ei pea mitte sina ennast kuulsaks näitama, muidu võinuks ta kohtumisest Mattisega rohkem rääkida.
 
Luigele võiks meenuda ka see, kuidas ta suve hakul 2007 istus Valge Maja ovaalkabinetis, kui president Bush oli külla kutsunud president Ilvese, äsja Venemaalt suunatud küberrünnakute alla sattunud Eesti riigipea. Seal – nii kahe presidendi kohtumisel kui ka sellele järgnenud pidulikul lõunasöögil Ühendriikide riigipea isiklikus residentsis – sai rohelise tule USA-poolne viisavabastus ja otsus USA liitumiseks Tallinnas loodud NATO küberkaitsekeskusega, mida kattis selle kõige kohal Washingtoni tugev poliitiline toetus Eestile. Tõeline jackpot.
 
Aga see, olgem ausad, oli aprillikriisi järgne diplomaatia. Jõuline, nähtav ja mõjuv. Rahulikuma aja 1+3 töiste Washingtoni kohtumiste rutiinsuses on jällegi oma turvalisus.