Eestis on üsna vähe sündmusi, mis automaatselt tagavad suure resonantsi ehk massiivsed järelkommentaarid. Presidendi kõned äratavad suurt huvi, tal on neid suuri lausa neli: 24. veebruaril, 23. juunil, vana-aastaõhtul ja viimasel ajal ka 20. augustil. Palju arutatakse vana-aastaõhtu teleprogrammi ja 24. veebruari etendust. Ulatuslik tagasiside on tagatud ka kaitsepolitsei aastaraamatu esitlusele 12. aprillil.

Üllatavalt ei ole Eesti peaministrid 26 aasta jooksul suutnud sisse viia regulaarset ja oodatud kõnepäeva, näiteks „Aruannet riigile“.

Vana-aastaõhtu, võidupüha ja 24. veebruar kuuluvad niinimetatud rahvuslike megasündmuste kategooriasse. Siinkohal räägingi meie käitumisest neil erilistel päevadel.

Kõigepealt elementaarne tõde – megapäevi ei sisusta sündmused ja nende kajastus, vaid meie meeleolu. Ja see on eriline. Kõik televisiooniprogrammide planeerijad Euroopa maades teavad, et jõulude ja uue aasta ajal liiga palju riskida ei maksa, need kaks nädalat on nagu omaette aastaaeg. Pane 30 korda „Õhtusöök ühele“ ja saad vaatajad; Rootsis võidavad Disney jõulumultikad; Inglismaal läheb tänaseni kaubaks film „White Christmas“ ja Venemaal ei kujuta keegi ette, et sel ajal saaks elada ilma filmita „Hüva leili“. Seda vaadatakse veel Eestis ka.

Positiivne kordus on sel ajal tähtis, inimesed tahavad uuesti läbi elada omal ajal saadud head emotsiooni.

Ka rituaalide tähendus kasvab tollel ajal plahvatuslikult, seda nii riigis, külas kui ka kodus. Tuletame meelde lugu Eesti hümniga läinud aastavahetusel ja reaktsiooni sellele. See oli rituaali muutmise hind.

See kõik on tingitud lihtsast inimlikult soovist tunda ennast hästi (selleks need päevad ju ongi), vältida negatiivsust. Rituaalsus muide ongi kaitse negatiivse ees, inimesed käituvad väga sarnaselt, pole aega ega soovi kakelda. Kõige kindlamad meetodid halvast tujust  hoidumiseks on muusika, huumor, ootamatus või vaimukus. Eriti just vana-aasta õhtul nõutakse huumorit, et olla heas tujus.

Ainuke erand on siin president ja seda eriti 24.veebruaril. Ta on neil päevil omamoodi ilmalik jutlustaja ja tal on lubatud murelikku juttu rääkida. Me isegi ootame seda.

Selle aasta 24. veebruar oli eriline, ikkagi Eesti 100. Sündis absoluutne vaatajarekord – alates lipuheiskamisest ja paraadist kuni õhtuse kavani välja. Eesti iseärasus ongi, et iseseisvuspäev on eelkõige telepäev: 24. veebruaril ju garanteeritud eduga rahvapidu tänaval ei tee, sest võib olla +5 °C, aga ka -25 ja mida sa seal, habe härmas, ikka laulad. Kuna aga televisioon n-ö teeb päeva ja sul on 350 000 vaatajat, siis just nimelt rahva tuju määrab etenduse sisu (mitte 1000 külalist, nemad on lihtsalt osa etendusest).

Ja nüüd – kui keegi tuleb nendel megasündmuste päevadel kurvaks tegema ja eriti veel õpetama, kuidas elama peab, siis läheme trotsi täis. Eriti kehvasti talutakse gruppe vastandavaid sõnumeid.

Ehk see jutt ka selgitab, miks nende inimeste hulk, kes ütlevad „See oli nüüd minu Eesti!“ ei ole alati soovitud suurusega. See puudutab paljusid megasündmuste etendusi, ka sel aastal. Viga ei ole enamikel juhtumitel olnud kunstiline, vaid kommunikatsioonistrateegiline.

Ja siit soovitus järgmistele tegijate. Õppige tundma miljoni inimese muresid ja rõõme ning teadke, et megapäevadel on nad teistsugused, käituvad teistmoodi. Me tahame olla ja olemegi head sõbrad. Seega – ärge pahandage ja õpetage neid, selleks on teil aastas olemas 360 muud päeva.

Tänane tsitaat puudutab just televisiooni rolli megapäevadel ja on Valge maja avalikkussuhete leksikast. „Kõrvade ja silmade vahelises võitluses võidavad alati silmad.“ •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.