Eesti on kõnelenud. Lasteaialastest presidendini. Ka tantsides, nagu näiteks tegid videoklipis Lääne-Harju politseinikud oma jaoskonna ees ja koridorides. Ka lipuvärvides salle monumentideks valatud suurkujudele kaela sidudes. Ja mis parata, demokraatlik Eesti on kõnelenud ka ühe tõrvikurongkäigu või lõunapiirile sõitnud alkoralli ekipaažide kaudu.

Presidendi eilsest iseseisvuspäeva juubelikõnest ERM-is on juba palju räägitud-kirjutatud, ja seda tehakse veel. Aga olgem ka teiste meile kõnelenute nägijad ja kuuljad.

Muidugi oli 24 . veebruariga seotud kõnedes palju, isegi väga palju ajalugu ja tagasivaadet 100-aastase Eesti teele. Siin tuleb meelde Joonas Hellerma intervjuusaate "Plekktrumm" hiljutine külaline, 20 aastat Eestis elanikud semiootik ja tõlkija Daniele Monticelli. Lennart Meri "Hõbevalge" itaalia keelde tõlkinud Monticelli paneb tähele, et eestlastel on risk pigem jääda minevikku kinni ja klammerduda ka minevikku, mida pole kunagi olnud, mis on idealiseeritud.

Ja ta soovitas, et kui me suudaksime mõelda rohkem sellele, mis võiks meid tulevikus ühendada, mida me tahame veel saavutada, siis läheks Eestil teine ja hoogsam käik uuesti sisse.

Pangem nüüd tähele, et Eesti 100. sünnipäev andis meile uudissõna "estovaatilisus". See võiks tulla laiemalt käibele nii nagu tulid lõimumine ja taristu ega peaks jääma unustusse nagu penipaun, mida pakuti eestikeelse vastena toidukarpi tähistavale sõnale doggie bag.

Estovaatiliseks nimetas Eesti innovaatilist omanäolisust meie luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma. 24. veebruari jutluses Paides ütles ta, et estovaatilisus tähendab tema jaoks vastutustundlikku uuenduslikkust, millega kaasneb innovaatilises arendustegevuses teadliku vastutuse võtmine rahvusliku pärandi, identiteedi, keskkonna, kultuuri, kõige selle eest, mis aitab säilitada uuenduste käigus oma nägu.

Viilma iseseisvuspäeva jutluses oli ka üllatav ladvaõuna kujund, aga mitte keelatud vilja tähenduses. "Eesti rahvuslikuks edulooks on kahtlemata meie haridussuutlikkus ja uuendusmeelsus, mis on lubanud valmida meist Euroopa 500-aastase reformatsiooniõunapuu ladvaõuna," rääkis peapiiskop.

Viilmale sekundeeris omal moel kindral Riho Terras. Kaitseväe paraadi kõnes meenutas ta, et juba praegu on ajateenistuses küber-ajateenijad, kes tänu oma ettevalmistusele ja nutikusele suudavad Eestit kaitsta küberruumis ning järeldas: "Meie innovatsiooni veduriks on kogu Eesti ühiskond."

Ent peapiiskopi „reformatsiooniõunapuu ladvaõun“ on sama meeldejääv nagu parlamendi spiikri Eiki Nestori ütlemine 24. veebruari päikesetõusu lipuheiskamisel Toompeal – "Eesti, sa oled aabits ja rehkendus."

Või siseminister Andres Anvelt eile varahommikul Narvas, kus päike tõuseb 15 minutit varem kui Tallinnas. Vabadus on meie iseolemise ja hakkama saamise vundament, muutus jõuminister kujundlikuks ning selgitas siis, et vabadus tähendab ka otsimist ja otsustamist, ka võimalust eksida ja uuesti tõusta. Ja tema soov Eesti 100. sünnipäeval oli lihtne: hoidkem Eestit sama omakasupüüdmatult, nagu me usume, et Eesti võiks hoida meist igaühte.

Oli väga sümpaatne, kuidas Tallinna reaalkooli abiturient Mathias Kübar otsis eile hommikul Toompeal peetud kõnes vastust, mida noored saaksid Eestile anda. Kõige tähtsam on eestluse pärandamine oma lastele ja lastelastele, see viib Eestit edasi ja aitab riigil püsida veel sajandeid, kõneles abiturient. Noorte ja Eesti kohta tegi ta kena tähelepaneku: "Sada on meie jaoks alles algus."

Tegelikult peaks see olema algus meie kõigi jaoks.

Ääremärkusena. 24. veebruarist jäi tugevalt meelde, et NO99 taastas olulise traditsiooni, mis möödunud aastal korraks soiku jäi – presidendi vastuvõtu kontserdi või etenduse lõpetab Lydia Koidula ja Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". Seda hingekraapivat tunnet, mis tekib lauldes Eesti ja eestluse mitteametlikku hümni, lihtsalt tuleb iseseisvuspäeval kogeda.