Johann-Christian Põder | Utoopiast ja vägivalla jäävusest ({{commentsTotal}})

Kaader ukraina skulptori Alexander Milovi filmist, mis kujutab konfliktide mõju inimese sisemisele lapsele.
Kaader ukraina skulptori Alexander Milovi filmist, mis kujutab konfliktide mõju inimese sisemisele lapsele. Autor/allikas: Alexander Milov

Igas vägivalla ületamise ja ühiskonna muutmise püüdluses ei pea nägema ideoloogilise utopismi tonti (uusmarksismi). Edasi ei vii konservatistlikud või utopistlikud loosungid, vaid ideaalkuju ja reaalselt võimaliku pinges sündiv asjalik ja kriitiline arutelu, kirjutab Johann-Christian Põder.

Hardo Pajula hiljutine päevakommentaar vägivalla jäävusest osutas elegantselt utoopiate ja progressiusu probleemsusele. Tõepoolest, püüud vägivalda maailmast täiesti ära kaotada ja eneselunastuslikult maapealset paradiisi luua on ebarealistlikud ning viivad uue vägivallani. Pajula iseenesest õiget osutust täiendades tahan küsida, kas utoopia võib mingil kujul siiski õigustud olla.

See küsimus on ajendatud tundmusest, et vägivalla jäävuse rõhutamine on küll tänuväärne rohi utopismi ideoloogiate vastu, aga võib tähelepanuta jätta konservatismi ideoloogia, mis jumalikustab ebakohasel viisil ajaloolist status quo'd, sh kinnistunud ebaõiglust ja vägivalda. Asjalik hoiak asub seevastu utopismi ja konservatismi vahelisel pingeväljal, kus eetilist vastutust on vaja vahendada reaalse eluga, pidades silmas vajadust nii muuta kui ka säilitada. 

Vägivalla jäävusest ja meie elu hõlmavast reaalsusest on võimalik tõepoolest rääkida mitmel moel. 20. sajandil tegid seda eriti mõjukalt psühholoog Sigmund Freud ja loomade käitumise uurija Konrad Lorenz, viimastel aastakümnetel geneetikal ja neurofüsioloogial põhinev agressiooniuurimine. See võib näida üllatav tandem, ent olulised vägivallale osutajad on olnud ka luterlikud teoloogid, kes ei väsi kõnelemast inimese patususest.

Mõned teoloogid – nagu Paul Tillich – on läinud isegi kaugemale ja väitnud vägivalla juurdumist meie eksistentsi ontoloogilises struktuuris, mistõttu inimene ei ole üksnes patune, vaid ka traagiline olend. 

Realistlik pilk vägivallale ning ajaloolised kogemused revolutsioonidega teevad meid utoopiate suhtes õigusega skeptiliseks – vestigia terrent! Messiaanilik-militantne optimism, mis jutlustab „revolver käes kategoorilist imperatiivi“ (Ernst Bloch), on viinud ikka ja jälle uue vägivallani. See oli üks põhjus, miks Max Weber rõhutas oma kuulsas kõnes „Poliitika kui elukutse ja kutsumus“ vastutuseetika vajadust. Tema lähedane kaastööline ja hilisem kommunist György Lukács oli läinud 1918. aastal tagasi Ungarisse, et osaleda verises revolutsioonis. Lukácsi jaoks võis suure ja ülla idee nimel minna ka üle laipade – lugesid vaid õige meelsus või veendumus, mitte tagajärjed. Weber nägi seevastu selgelt, et „puhta veendumuse leek“ ei ole piisav. Maailmas, mis ei ole perfektne ja läbinisti ratsionaalne, on vaja ka eetilist ja poliitilist realismi. 

Vägivalla reaalsus ja võimatus utoopiat realiseerida ei tähenda siiski, et sellega oleks kõik öeldud. Eetiline vastutustunne ei luba meil vägivalla ja ebaõiglusega leppida. Meie elu ei iseloomusta ainult vägivalla jäävuse seadus, vaid ka armastuse realiseerimise seadus. Viimane ei ole sugugi Jeesuse „leiutis“, vaid üleüldine, inimsust defineeriv kogemus – seda hoolimata nii igapäevasest kurjusest kui ka GULAGist ja holokaustist.

Armastuse nõudest räägib omal moel ka Lorenz, kelle äsja eesti keelde tõlgitud agressiooni looduslugu lõppeb lootusega tõelise humaansuse võidukäigule. Suur saavutus – ja relatiivne, mitte (ajaloo)metafüüsiline progress – on võimumonopoli koondamine riigile ja selle õigusriiklik reguleerimine, hoolimata moodsast riigiterrori fenomenist. Eetilise kasvamisena võib näha kindlasti ka inimõigusi, kuigi nende seis on maailmas katastroofiliselt halb. Meie olukord on just nimelt ambivalentne, sisaldades nii muljetavaldavaid kui õudustäratavad arenguid.

Just reaalne olukord ja armastuse nõue ajendavad meid looma ka ideaalpilti ühiskonnast, mille poole püüelda. Kui me loobuksime utoopilistest ideaalkujudest, rahulduksime küllap üsna ruttu võimalikult vähesega.

Globaalselt põimunud ja süvitsi mõjutatavas maailmas ei piisa üksnes tagajärgede kaalumisest, vaid vaja on hõlmavat visiooni, kuidas ühiskond ideaalselt välja võiks näha. See puudutab nii inimestevahelist rahu ja õiglust kui ka kooselu looduse ja tehniliselt loodud olenditega. Vägivalla jäävusele ja meie ettekujutluste eksivusele mõeldes on aga selge, et taoline utoopia peab piirduma orienteeriva ja „regulatiivse“ rolliga, tunnistades täiel määral Weberi poolt rõhutatud vastutust ja realismi.

Taolise utoopia funktsioon ongi hoida meel ärksana, et me ei rahulduks valitsevate olude või juba saavutatuga. Kui ideaalpildist loobuda, on tagajärg status quo ideologiseerimine, mis muutusi peljates klammerdub olemasoleva külge. Samas on vajalik vägivalla jäävuse ja vastutuse meenutus, et orienteerivast utoopiast ei areneks fanaatiline, silmaklappidega utopism (olgu siis revolvriga või ilma).

Nii Eesti kui laiemat olukorda vaadates on otsustav küsimus, kuidas vältida ideoloogilist kaevikusõda ja säilitada eetika kriitiline asjalikkus. Igas vägivalla ületamise ja ühiskonna muutmise püüdluses ei pea nägema ideoloogilise utopismi tonti (uusmarksismi). Sarnane märkus kehtib muidugi ka vastupidiselt. Edasi ei vii konservatistlikud või utopistlikud loosungid, vaid ideaalkuju ja reaalselt võimaliku pinges sündiv asjalik ja kriitiline arutelu. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: