Kuldid rukkis ja lõhkine küna – puudega laste vanemad ei vaja bürokraatiat juurde
Põhimõtteliselt ei ole puuetega inimeste isepäi jätmises midagi uut. Sparta linnriigis heideti puudega sündinud lapsed kuristikku, et nad ühiskonda ei koormaks. Natsid eutaneerisid Kolmandas Riigis puudega lapsi. Räiged võrdlused, aga…
Sotsiaalkindlustusameti abivahendite valdkonna juht Berit Rohtjärv väitis ERRi netiportaalis avaldatud arvamusloos „Ratastoolidest ja rahast“ (ERR.ee, 20.4.2018) järgmist: „Kuigi tõsi on see, et aasta alguses peatati teatud toodete hüvitised, toimib abivahendite süsteem praegu esimest korda ilma järjekordadeta eluks hädavajalikele abivahenditele. Meie eesmärk ongi tagada see, et ka edaspidi ei pea ükski abivajaja oma ratastooli, kuulmisaparaati või mähkmeid kuude või isegi aastate kaupa ootama. Alles paar aastat tagasi oli selline asi igapäevane reaalsus.“
Edasi kiidab Rohtjärv sotsiaalkindlustussüsteemi, kinnitades, et kui laps vajab ratastooli, peab arst väljastama selle kohta tõendi ja konkreetse mudeli saab valida abivahendeid müüvast ja rentivast ettevõttest. Inimesel on lausa võimalus valida, millise ettevõtte poole ta pöördub. Lihtne, loogiline ja selge. Paberil. Tegelikult aga taandubki kõik paberile.
Ametnik rahustab avalikkust sellega, et vajaliku paberi kirjutamisel saavad kõik mured kiiresti ja lihtsalt lahendatud. Aga päriselu ei vasta ametniku kirjeldatule. Skeem „patsient-arst–paber“ toimib ainult väga täpselt kehtestatud piirides. Üks väike pisiasjana tunduv muutus ning ametnikul löövad häirekellad helisema.
Näide 1.
Puudega lapse vanemale pakutakse lapse jaoks 200-euroseid ortopeedilisi jalatseid. Tõesti, piisab tohtri poolt antud paberist, mis kinnitab lapse vajadust ortopeedilise jalatsi järgi. Kui aga kaupmehe juures ootamatult selgub, et jalats vajab ka ortopeedilist sisetalda, tuleb lapsevanemal hõlmad vöö vahele kerida ja tagasi tohtri manu vudida. Tõend puudutas ju jalatseid, aga ortopeediline sisetald on hoopis teine muusika.
Sotsiaalmeediast loetud näide 2. (Mis juhtub siis, kui inimene vajab lapsele riigi poolt kehtestatud soodustuste alusel ratastooli ootamatult ja ajutiselt.)
Soovija läks ratastoole laenutavasse ettevõttesse, kus selgus, et soodustingimustel ratastooli saab kirurgi tõendi alusel. Haiglasse helistades sai hädaline teada, et kirurgi tõendi asemel sobib hästi ka perearsti paber. Lihtne?
Perearst kirjutas tõendi, millega soovija pidi minema sotsiaalkindlustusametisse, kus talle vormistatakse soodustuse saamiseks vajalik kaart. Ametisse jõudis hädaline lõunaks. Hästi, inimene ootas. Pääsenud lõpuks ametniku kõikvõimsa pilgu alla selgus tõsiasi, et perearsti tõend hästi ikka ei sobi ja on tarvis kirurgi väljastatud paberit. Tülpinud taotleja seadis sammud nüüd juba haiglasse. Nõutama tõendit kirurgilt. Haigla saatis tõendinõutaja uuesti perearsti ukse taha. Saatekirja järele kirurgi jutule...
Tülpinud inimene loobus. Sajad eurod riigi raha päästetud, ametnikel palk välja teenitud ja kuldid rukkis rahul, sest süsteem on täitnud oma ülesande pakkuda „illustreerivat“ abi.
Hädalised elavad ühes ja ametnikud teises Eestis. Ka riigikogu 18. aprilli infotunnis kinnitas IRLi ridades sotsiaalkaitseministri värve kandev Kaia Iva vabaerakondlaste Monika Haukanõmme ja Külliki Kübarsepa sarnaste olukordade kirjelduste peale õpetlikult, et tegelikult on meil kõik korras ja läbipaistev. Ja et arendamisel on pilootprojekt, mis muudab soodustuste saamise veel inimlikumaks, loogilisemaks ja vähem bürokraatlikuks.
Projektiga on ühinenud juba edumeelsed Viljandi, Saaremaa ja Haapsalu, mis peavad koostama mitteedumeelsetele omavalitsustele käitumismudeli. Ka erimenetluste jaoks. Ministeerium soovib luua omavalitsuste juurde nn. perekeskused, mis hakkaks puudega laste vanemaid nõustama. Et kõik sujuks inimlikult ja liigse bürokraatiata. Toodetakse ametnikke, kelle funktsioon on hädalistele õpetada teiste ametnike jaoks arusaadavat keelt?
Perekeskuste süsteem muudab kõik selle läbipaistvamaks ja paremaks? Miks vajab õhukene riik süsteemi läbipaistvamaks muutmisel täiendavaid ressursse, mida saaks suunata otse abivajajaile? Keegi vajab jälle sooja töökohta? Iva räägib eduloost, aga ikka ootame kuldkalalt lossi ja praadi ning istume kolm soovi kaotanud talumehena ahnusega lõhutud küna ees. Tugikeskused küna ei paranda.
Minister võiks mõelda, kas ta on kuldkalakeselt soove nõutava vanamehe küljeluu või rahva poolt valitud nõrgemate eest seisja. Ministri nimetatud edumeelsed omavalitsused hakkavad perekeskuste loomisel õpetama mitteedumeelseid. Kummas nimekirjas Pärnu on? •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli