Eesti Päevaleht kirjutas 1928. aasta 10. mai lehenumbris sellest, millistel tingimustel lubaksid Spordi keskliidu juhid spordistaadionil laulupidu korraldada. Lauljate liidu esindajatele tehti teatavaks tähtsamad tingimused:

„Staadioni jooksutee tuleb terves ulatuses laudadega katta; pidamata jäänud võistluste eest peab lauljate liit kahjutasu maksma 15 000 krooni; platsi rikkumise ja selle uuesti korraldamise kuludeks peab lauljate liit maksma 5 250 krooni. Kokku peab lauljate liit spordi keskliidule maksma 20 250 krooni. Sellest üks miljon senti tuleb tasuda otsekohe sularahas, teise miljoni peale peab lauljate liit andma panga garantii.“

Nagu ilmneb, pole laulu lõõritamine kunagi eriliselt odav lõbu olnud. Viitan siinkohal muidugi Eesti osalemisele sellenädalasel eurovisiooni lauluvõistlusel. Eesti esindusel läks poolfinaalis teadagi hästi ja nüüd hakkame pöialt hoidma, et Elina Nechayeva lööks laupäevases finaalis „La Forza“ ja interaktiivse kleidiga platsi puhtaks.

Kui Eesti šlaagrikonkursi n-ö kinni paneb, tuleb taas hakata raha koguma ja lugema, sest lauluvõistluse võõrustamine Tallinnas, Narvas või Põlvas läheb jällegi kena kopika maksma. Kuid mis sellest rahast, peaasi, et inimesed naeratavad ja meie laul üle maailma kostub.

Nõukogude ajast pärineb Issaak Dunajevski ja Vassili Lebedev-Kumatši optimistlik laul, mis kuulutab, et „Meil laulud aitavad elada, võita, sest laul kui seltsimees kutsub ja viib. Ja neid, kes lauluga sammuvad kõikjal, ei iial kohuta lahingud ja piin.“ Eesti keeles omandas refrääni esimene rida mõne aja eest veel ühe tähenduse – „meil laulud aitavad elada võita“ muutus väga kohaseks vahepealse võikriisi aegu. Nii või naa, lauludest on alati abi.

Sirvisin suurele laulmisele pühendatud nädala puhul veidi eesti vanasõnasid ja sai veelgi enam kinnitust, kuivõrd oluline on laul lahti lasta. Laulu praktilis-maagiline mõju ilmneb näiteks selles vanasõnas: „Karu üteld, et kui tema metsas magab, siis meesterahvas mängigu lehtpilli ja naisterahvas laulgu, siis tema kuuleb ja teab eest ära minna, aga kui inimene järsku peale tuleb, siis ma kohe ta maha murran.“

Kusjuures statistika järgi on alates 1956. aastast, kui eurovisiooni lauluvõistlus esmakordselt toimus, pruunkarude arv Euroopas järjest vähenenud. Ma arvan, et loodusesõbrad mõtlevad juba praegu hirmuga, et kui „La Forza“ Eurovisiooni Eestisse toob, hakkavad siinsed mõmmikud Läti poole liikuma.

Sageli rõhutavad vanasõnad laulude ja laulmise puhul unikaalsust. Eurovisiooni esinejatel on unikaalsust vähe. Kui hoolega ei vaata, ei saa arugi, et üks esineja on teisega vahetunud või et üldse ei olegi seekord samad laulud, mis eelmisel aastal. Vanasõnad nagu „Paha lind, paha laul“, „Ilotu lind, ilos laul“, „Ige lind laulab oma muodi“ ning „Igal litsil oma laul, igal lollil oma lood“ panevad südamele, et ole sa milline oled, ole isikupärane. Kahjuks mõistavad seda lihtsat tõde Eurovisioonil vaid mõned esinejad.

Eestis on alanud ettevalmistused 2019. aasta juubelilaulupeoks, läinud nädalal toimus XXVII laulupeo “Minu arm” esitluskontsert. Läheb Eestil seega eurovisioonil nagu läheb, aga meie laul pole veel kaugeltki lauldud.

1215. aastast pärineb teadaolevalt esimene eestikeelne lause, mis kirjasõnas jäädvustatud. Liivimaa kroonik Hendrik pani kirja saarlaste mõnituslause: „Laula! Laula! Pappi“. Kindlasti polnud see juhus, vaid selge viide, et eestlased on alati laulurahvas olnud. Isegi kui hiljem nuiad välja võetakse, arutatakse enne ikka veidi laulmise, näiteks eurovisiooni, üle.

Sedastan: mis laulmist puudutab, siis on Eesti Vabariigis kõik nii hästi, et enam paremaks minna ei anna. •