Üsna samamoodi kui praegu, valmistuti riigikogu valimisteks 1920. aasta suvel. Riigikogu esimene koosseis valiti 20. detsembril 1920 ja tuli kokku 4. jaanuaril 1921. aastal.

23. augustil 1920. aastal andis Postimees ülevaate Eesti Rahvaerakonna Tartumaa konverentsist: "Peaminister Tõnisson kõneleb tulevastest riigikogu valimistest ja leiab, et ilmaaegsed ja liialdatud on etteheited, et meie Asutav Kogu küllalt parlamentaarselt seaduseandlikku tööd ei ole teinud. Ei ole mingisugused asutavad kogud seda paremini teinud. Meie peame aga tulevastel riigikogu valimistel silmas pidama, et tulevane parlament seisukorra kõrgusel seisev saaks. Selleks peab ka meie erakond kaasa aitama."

Rahvaerakond mõjus toona ilmselt värske jõuna, sest oli sel kujul tegutsema hakanud veidi enam kui aasta tagasi. Rahvaerakond baseerus küll varasematel erakondadel, aga ikkagi oli sel uus nimi ja oletatavalt värske ilmavaade.

Laias laastus võib Jaan Tõnissoni toonastest mõtteavaldustest välja lugeda samasuguseid meeleolusid, mida praegugi sageli kuulda võib. Ametis olevale parlamendile heidetakse ette laiskust ning saamatust ja tulevaselt koosseisult oodatakse paremaid tulemusi, mida iganes need ka ei tähenda. Mistahes erakonna seisukohalt vaadates tundub ainumõeldav, et ega nende abita seadusandja paremaks ei muutu.

Suurepärane näide Eesti Vabariigi järjepidevuse kohta ongi ehk see, et kuigi nüüd on isejuhtivate hobuste asemel isejuhtivad autod ja külakõrtsi asemel Facebook, oleme mõtlemiselt ja suhtumiselt samasugused kui sada aastat tagasi.

President Kersti Kaljulaid ütles iseseisvuse taastamise 27. aastapäeval peetud kõnes, et "kui liiga vähe Eesti inimesi tahab teha Eesti poliitikat, siis on me riigi tulevik tõepoolest tõsiselt ohus. Kui me ei taha oma tulevikust loovalt mõelda, hakkab see tulevik tunduma meile hirmutavam kui ta tegelikult on."

Poliitikuamet ei ole tõesti mainekas ja see on ka üks põhjus, miks paljud arukad inimesed poliitikasse ei kipu. Kui öeldakse "poliitik", mõtleme automaatselt "varas", "pettur", "ahnepäits", "korruptant" ja need ei käi tingimata mõne konkreetse isiku vaid tsunfti kohta tervikuna. Siiski olen veendunud, et korralikke inimesi on Eesti poliitikas praegugi palju enam kui kelme, aga maine on paraku tõesti kehvapoolne ja kes selles ikka muu süüdi on, kui poliitikud ise.

Kõik pole siiski kadunud, sest taaskord on asunud suurde poliitikasse sisse murdma uued jõud, kes soovivad samuti Eestit paremaks muuta, aga uutmoodi. Plaaniga riigikogu valimistel valijate süda võita astus neil päevil avalikkuse ette poliitiline liikumine Eesti 200 ning samuti on Artur Talvik enda ümber eesti soost vabadikke kogunud. Seega soovib Eestis ometi Eesti poliitikat teha märkimisväärne hulk vanu ja uusi poliitikuid, kes kõik lubavad Eesti asja hästi ja suure hooga ajada.

Eriti uutmoodi lubab poliitikat teha Eesti 200, mille eestvedaja Kristina Kallas ütles Postimehele, et "tänapäeval ei tehta poliitikat füüsiliselt, vaid läbi interneti ja sotsiaalmeedia." Muidugi, kui liiga palju Facebookis viibida, hakkab tõesti tunduma, et see moodustabki kogu maailma - tean seda isiklikust kogemusest. Kas riigikogu hoone müüakse oksjonil maha ja kas eelnõust saab seadus siis, kui kogub piisavalt laike, selgub umbes poole aasta pärast.

Võibolla tõstavad uued erakonnad või end uuena esitlevad poliitikud Eesti poliitika mainet, võibolla mitte, aga võibolla polegi probleem maines. Lois McMaster Bujoldi romaanis "Kodune sõda" sisaldub mõttetera: "Maine on see, mida teised sinust teavad. Au on see, mida sa ise endast tead."

Sedastan: Eesti Vabariik oleks parem, kui poliitikud mõtleksid vähem mainele ja rohkem aule.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.