Kui Eesti Vabariik sai kümneaastaseks, kirjutati Eesti Päevalehes: "Meie pühitseme tänast päeva, et on üks rida kive maha pandud meie riikliku iseseisvuse hoone ehitamisel ja meie palavaim soov tänasel päeval on, et seda ehitustööd võiksid rahus jatkata tulevastel aastakümnetel ja -sadadel meie lapsed põlvest põlve. Meie pühitseme siiski tänast päeva, kui kõik meie soovid ei ole täide läinud, kõik meie nõudmised rahuldatud. Aga vabariik ei ole mitte üksikute isikute äriline ettevõte, mille abil nad on varandusi kokku ajanud, teisi orjata lastes; niisugusel juhul oleks meil õigus nõuda, et aastate jooksul kogutud kasudest ja tagavaradest ka meile, vaevanägijatele, osa saaks. Meie teame, et niisuguseid kasusid, ülejääke ja tagavarasid ei ole, et oleme kogu aeg elanud pihust suhu, kasinalt ja suure kokkuhoiuga, enesele keelates mõndagi soovitavat ja tarvilikku, mis muudele kättesaadav." (Eesti Päevaleht 24. veebruaril 1928).

Kui Eesti Vabariigil täitus kakskümmend aastat, siis kirjutas riigimees Jüri Uluots Postimehes nõnda: "20 aasta kestel on Eesti rahvas olnud Eesti riigivõimu ülimaks kandjaks. 20 aastat on ehitatud ja kui vahepeal on tekkinud häireid, parandatud ja täiendatud Eesti vabariiklikku riigikorda. Selle ehitamise, parandamise ja täiendamise lõppkokkuvõte tehti möödunud aastal uue põhiseaduse kaudu. Tänu sellele põhiseadusele püsib riigivõimu kõrgema kandjana Eestis endiselt rahvas. Riigivõimu kõrgema kandjana asub sama rahvas nüüd tänasel päeval täitma oma ülesandeid riigi saatuse määramisel." (Postimees 24. veebruaril 1938)

Lootusest, et meie lapsed põlvest põlve Eesti Vabariiki edasi ehitavad, oli kantud ka peatselt lõppev juubeliaasta. Riigile tehti hulganisti kingitusi, on koos lauldud ja tantsitud, antud välja raamatuid, peetud kõnesid ja rajatud linnaväljakuid ning, mis peaasi, räägitud meie minevikust ja vaadatud tulevikku. 2018. aastaga juubeli tähistamine siiski päriselt ei lõppe, see kulgeb edasi 2020. aasta veebruarini. Seega jõuame veel päris palju arutada selle üle, kas meie riik on hea ja kuidas seda veel paremaks muuta.

Terve käesoleva aasta vältel olen minagi püüdnud Eesti Rahvusringhäälingu vahendusel esineda ettepanekutega, kuidas Eesti riiki paremaks muuta. Mõni ettepanek on olnud vist mõistlik ja mõni nii jabur, et võib isegi töötada.

Samal ajal, kui ma olin pööranud pilgu riigi parendamise raskele tööle, tabas mind aga hoop sealt, kust oskasin seda kõige vähem oodata – mul läks kodus köögi kraanikausi äravoolutoru umbe. Mitte nii, et ainult natukene läheb vett ära, ei, kraanikauss läks nii umbes, et mitte tilkagi ei voolanud ära.

Proovisin kõikvõimaliku kodukeemiaga ummistust kõrvaldada. Kasutasin vahendeid, mida müüakse tavapoodides ja eriliselt kanget kodukeemiat, millega hangeldavad väga salajased kauplused. Valasin kraanikaussi seebikivi, uhasin keeva veega üle ja pumpasin nii et lihased valusad ja nahk marraskile söövitatud.

Küsisin nõu sõber Jürilt, kes viis mind kokku teeneka toruspetsialisti Jaaniga, kes soovitas haisuluku lahti võtta ja ära puhastada. Seegi sai tehtud ja abi ei midagi. Nüüd ma veidi puhkan ja siis lähen ilmselt trossiga toru kallale.

Kõige hullem ei ole tekkinud olukorras isegi mitte see, et nõusid peab vannitoas pesema, vaid see, et füüsiline ummistus tingib vaimse ummistuse. Tahad mõelda ülevaid mõtteid, aga ei suuda, sest pähe tikuvad vaid kujutelmad erinevatest kummipumpadest.

Kindlasti oleks mul olnud õigem abi saamiseks ammu mõne torumehe poole pöörduda, kuid siin on lugu samasugune kui Eesti Vabariigiga – kui asi hakkab kiiva kiskuma, peame riigi ise korda tegema. Ma ei saa ju helistada torumehele, et tule tee mu torud korda, samal ajal kui ma ise teoretiseerin torude olemuse üle ja tähistan toruummistuse ümmargust tähtpäeva. Tähendab, saan küll, aga see oleks juba liiga palju stagnatiivse riigijuhtimise moodi.

Ühesõnaga, Eesti Vabariik ongi nagu kraanikausi äravoolutoru. Kord voolab kõik kenasti, kord läheb süsteem umbe ja siis tuleb käised üles käärida ning musta tööd tegema hakata. 

Sedastan: Eesti riik oleks parem, kui ma oma kraanikausi ummistusest jagu saaksin, sest siis olen ma palju õnnelikum ja kui riigikodanik on õnnelik, on ka riik õnnelik. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.