2005. aastal intervjueerisin toonast Tartu linnapead, toonast Laine Jänest (nüüd Laine Randjärv) üpris kuumal toonasel päevateemal - millisest Eesti linnast võiks 2011. aastal saada Euroopa kultuuripealinn.

Tartu oli teinud koostööettepaneku kõigile Eesti linnadele, välja arvatud Tallinn, ning meer Jänes kommenteeris selle käigu kasu nõnda: "Kultuuripealinna puhul võidavad kõik regioonid, sest turism on ju raha. Turistid leiavad tee Lõuna-Eestisse, Ida-Eestisse ja mujale, nad näevad eri kohti ja tulevad ju nagunii läbi Tallinna. Kultuuripealinna üritused Tallinnas kaovad teiste sekka. Tallinna ideoloogia on see, et "meil on palju asju, te tulge siia, kui tahate." See tähendab seda, et ülejäänud Eesti jääb kultuuripealinna teemast tegelikult täiesti välja."

Muidugi tõi Tartu linnapea taoline sõnavõtt pealinnas kaasa veidi pahameelt, aga lõpuks läks kõik hästi. Vähemalt Tallinna jaoks, millest saigi 2011. aastal koos Turuga Euroopa kultuuripealinn. Praegu meenutatakse seoses selle sündmusega noorte laulu- ja tantsupidu "Maa ja ilm" ja Lennusadama angaaride avamist. Samuti tegutseb jätkuvalt Tallinnas Euroopa Kultuuripealinna Segakoor.

Mõned jäid kultuuripealinna sündmustega rahule, mõned mitte nagu ikka, aga mis sellest vanast asjast meenutada, sest ajalooratas on vahepeal järjekordse tiiru teinud ning peagi kuulutatakse Eestis välja konkurss, leidmaks linn, mis võiks kanda Euroopa kultuuripealinna tiitlit 2024. aastal.

Definitsiooni järgi peaks Euroopa kultuuripealinna tiitel olema midagi väga ihaldusväärset, sest muudab linna ja kogu riigi äärmiselt populaarseks. Huvitav paradoks on muidugi see, et kultuuripealinna tiitel toob kuhjade viisi rahvusvahelist tuntust ainult siis, kui tiitlit kannab mõni Eesti linn, teiste tiitlikandjate kuulsus seevastu ei kipu väga levima. Vähemalt mina ei suutnud meenutada, mis linnad olid Euroopa kultuuripealinnad eelmisel või üle-eelmisel aastal ja ma polnud eales kuulnud, millised asulad on kultuuripealinnad tänavu.

Kus viga näed laita, seal Wikipedia aitab. Sain teada, et tänavu on Euroopa kultuuripealinnad Leeuwarden ja Valletta. Häbiga pihin, et ma polnud mitte ainult kuulnud, et need linnad kannavad seda austavat tiitlit, ma polnud isegi teadlik, et need linnad üleüldse olemas on. Hirmus piinlik, aga loodetavasti olen ma ainuke selline inimene Eestis.

2024. aastal sooviksid Euroopa kultuuripealinna tiitlit kanda Tartu, Narva ja Kuressaare, samuti peab kandideerimisplaane Pärnu linn ja olen näinud vihjet, et Viljandigi võib konkursil osaleda kas siis üksinda või koos Tartuga. Kõik viis on kenad ja tuntud linnad, mitte nagu mingi Leeuwarden või Valletta.

Tallinn seekord kultuuripealinnaks küll ei kandideeri, kuid pealinna tähtsad tegelased on asunud agaralt toetama Narvat, mis võib tartlastele tublisti tuska valmistada, sest kui konkursist väljub võitjana Narva, siis kaotab Tartu otsekui teist korda Tallinnale. Saarlased on samal ajal kindlad, et neil on, mida näidata ja millega rahvusvahelist tuntust pälvida.

Pärnakad seevastu ei tea vist täpselt isegi, mis nad on või mida nad tahavad, aga püüavad selle ümarlaudade ümber kogunedes lähiajal välja selgitada. Tartu väärib Euroopa kultuuripealinna tiitlit kindlasti ja mitte ainult selle pärast, et tartlased teavad sõna "kontseptsioon" tähendust, vaid sellegi tõttu, et ei saa tartlased tehast, ei saa nad Rail Balticut, võiks ju vähemalt aunimetuse omandada, vastasel juhul hakkab see kõik juba katkematut saatusenööki meenutama.

Kõigi märkide järgi väljub peatsest konkursist võitjana ilmselt siiski Narva ja Narva on tiitlit kindlasti väärt, aga mitte selle eest, mis ta on, vaid selle eest, mis ta olla võiks. Kuressaarel ja Pärnul oleks mõistlik asuda Narva toetajaks ja partneriks, sest kõik kolm on ausad Eesti linnad ning asuvad riigi erinevates otstes, mis toob omakorda kasu kõigile neile, kes nende vahel paiknevad. Tartlastele ma samasugust nõu anda ei julge, sest siis nad edasi ei mõtle ja mõtlemiseta tartlased kuhtuvad.

Sedastan: Eesti Vabariik oleks parem, kui Narva saaks maailmas sama kuulsaks kui Leeuwarden või Valletta.