On teemasid, mis aegajalt ikka meedias esile kerkivad. Üheks neist on matemaatika olulisus ning raskused selle omandamisel. Ikka ja jälle korduvad poolt- ja vastuargumendid, ikka ja jälle pikenevad sotsiaalmeedias vihased lõimed. Ühel pool tavaliselt mingil viisil matemaatika toel elus edenenud ja teisel sellega miskipärast kimpus olnud inimesed.

Proovin mõista mõlemat. Kuid ma pean ülioluliseks, et me mitte ei jätaks jonni. Kui inimesed ei saa aru, siis peab paremini õpetama. Kui on igav, tuleb teha huvitavamaks. Aga ei tohi loobuda matemaatika õpetamisest, sest "see on mõnedele raske". Järgnevas, põhjendan, miks. 

Alustame keelest. Keel on viis väljendada mõtteid ja ideid. Mida väljendusrikkam keel, seda keerulisemaid ideid suudetakse väljendada. Mida rohkem suudame tabada keele nüansse, seda paremini suudame tabada mõtteid. Mida rohkem suudame tabada mõtteid, seda paremini mõistame inimest ja tema kultuuri.

Eestlasest aru saamiseks on keele mõistmine hädavajalik. Kogu sumeda suveöö ilu mahub röhatusse "öö".  Ja nii me õpimegi inglise keelt nii kaaskodanikega suhtlemiseks kui ka selleks, et mõista angloameerika kultuuri. Mida mõistmata jääb mõistmatuks suur osa äris ja meedias toimuvat. Eks pursime vene keeltki oma suurest naabrist paremini aru saamiseks. 

Muidugi ei ole kõik mõtted nüanssideni sõnades väljendatavad. Sestap ongi lisaks sõnades väljendatud keelele veel riiete ja žestide keel, ka kunst ja muusika. Ehk – me õpime tundma keeli saamaks tundma kultuure ning õpime tundma kultuure mõistmaks meid ümbritsevaid inimesi ning maailma laiemalt.

Ka matemaatika on üks sellistest keeltest. Ta on eriti sobilik väljendamaks abstraktseid ideid, toetamaks loogilisi arutlusi ning kirjeldamaks keerulisi seoseid. Kui on keel, siis on ka kultuur. Kui on kultuur, siis on ka selle kandja. Kelle keel on matemaatika? 

Matemaatika on inseneride, teadlaste ja programmeerijate keel. Kõigist, kes koolis muusikat õpivad, ei saa muusikuid. Siiski suudab hea muusikaõpetaja anda neile läbi muusika sissevaate Bachi ja Mozarti ja ehk ka Pärdi mõttemaailma. Samuti ei kasuta osa õpilasi ealeski trigonomeetria nüansse ja unustavad valemid peagi. Kuid hea matemaatikaõpetaja suudab läbi nonde struktuuride lasta õpilasel kiigata matemaatikute kupli alla.

Noodid ja valemid ununevad, aga jääb kogemus harjumuspärasest erinevast kummalisest ja ehk põnevast maailmast. Haridus on see, mis jääb järele pärast õpitu unustamist.

Siinkohal on muidugi paslik küsida, et "milleks meile programmeerijad ja inseneride veider maailm?". Mis kasu on igasugu nohikute pähe piilumisest? Väidan, et kasu on päris praktiline. Need inimesed nimelt loovad meid ümbritsevat tehismaailma. Ja too maailm muutub üha keerulisemaks.

Tavalise supilusika valmistamisse on insenerid tõenäoliselt panustanud tuhandeid tunde disainides ja juhtides tootmisprotsessi, arendades kaevandustehnoloogiat ja tegeldes praktilise materjaliteadusega. Arvutist ei julge mõeldagi, internetist veel vähem.

Inimese edu sõltub kasvavalt tema võimest tehismaailmaga mitte ainult toime tulla, vaid seda ka oma hüvanguks kasutada ning taasluua. Kes suudab moodsast CNC tööpingist parema tulemuse välja võtta? Kes suudab külastajaid efektiivsemalt oma videoblogi poole suunata? Kelle kirjutatud programm teeb kiiremaid investeerimisotsuseid?

Kõik meid ümbritsevad insenertehnilised suursaavutused on inseneride, teadlaste ning tänapäeval üha rohkem ka programmeerijate kultuuri väljendused. Ilma seda kultuuri mõistmata jäävad meile mõistmatuks ka tema tulemid, ammugi ei ole võimalik tollesse kultuuri panustada. 

Võib teha veel ühe sammu edasi. Matemaatikal on järjest rohkem öelda ka ühiskonnas toimuvate keeruliste protsesside kohta. Inimkonna kasvades ja globaliseerudes oleme tema toimimise kirjeldamisel jõudmas tavakeele piirideni. Järjest väiksem osa toimuvast on mõistetav põhiteadmisteta inseneeriast, arvutitest ja seega ka matemaatikast.

Kuidas ja kas ikkagi tehti statistikute abil Donald Trump ja Brexit? Milliseid töid on robotid lähiajal suutelised üle võtma? Kuidas ikkagi suudab üks programmeerija tekitada paari kuuga sadu miljoneid dollareid lisandväärtust? Need on praktilised küsimused, mis hakkavad lähitulevikus mõjutama konkreetsete valijate konkreetseid otsuseid valimisrakenduse juures. Kas me oleme selleks valmis?

Seega, matemaatikaõpet ei ole vaja, et abiturient suudaks une pealt arvutada poolnurga siinust. Kaugel sellest. Matemaatikaõpet on vaja, et kooli lõpetav noor suudaks mõista teda ümbritseva maailma toimimist ning panustada selle paremaks muutmisse. Milline noor ei tahaks maailma ära parandada? Ma usun, et me ei taha võtta neilt võimaluse seda päriselt teha. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.