Kuna paljudes Eesti koolides on tänaseks jõutud viimase sisulise koolinädalani, on ehk paslik ükskord ometi ausalt ja eelarvamustevabalt otsa vaadata sellele, mida siinsetes koolides õpetatakse – ja mida ei õpetata, kuigi peaks.

Sissejuhatuseks nii palju, et tõesti, ka Eestis on hariduskorraldus sellest ajast, kui ma ise viimati koolis käisin – ehk viimase 29 aasta jooksul – edasi liikunud ja kaasajastunud. Oleks ka ime, kui poleks, võttes arvesse, kui palju õppekavasid uuendatud on.

Kuid haridus pole selles mõttes mingi eraldiseisev nähtus, et seda iseloomustavad täpselt samad seaduspärad nagu ülejäänud inimelu. Üks neist seaduspäradest on, et maru raske on mõelda nii-öelda out of box ehk avatult, loovalt ja eelsoodumuste vabalt.

Haridust korraldatakse haridusteadlaste, -ametnike ja poliitikute kompromisside tulemusena ning on paratamatu, et kui asju vaatavad need, kes on ise pidevalt süsteemi sees, siis eksisteerib ikka mingi vaimne karkass, mille säilitamine kuidagi alateadlikult vältimatu toimub.

Nii ongi alati tegemist piltlikult öeldes parimalgi juhul hoone renoveerimisega, sest uue ehitamine tundub vaistlikult liiga riskantne. Kuid ärge võtke isiklikult, ajakirjanike ja toimetuste töö korraldamisega ning paljude teiste elualadega on valdavalt üsna sarnane lugu.

Õnneks pole ma ei õpetaja, haridusametnik ega poliitik, seega saan endale lubada seda, et lasen mõttel haridusteemadel vabalt ringi lennelda. Püüdes mitte lähtuda sellest, et meil on haridussüsteem, mida tuleks uuendada, vaid pöörata kogu kaadervärgi tagurpidi ja võtta aluseks selle, milliseid oskusi ja teadmisi 21. sajandi inimesel üldiselt elu vaja läheb.

Esiteks, matemaatika (ja et see siin ei kostaks järjekordse humanitaari jorin, siis olgu öeldud, et olen õppinud täna Gustav Adolfi Gümnaasiumi nime kandva Tallinna 1. keskkooli üsna karmis matemaatika-füüsika eriklassis).

Valdava enamuse jaoks edaspidises elus vajalik praktiline matemaatika omandatakse tänapäeval juba 7., tegelikult isegi 6. klassi lõpuks. [Kui matemaatika õpetamise alused, metoodika ja praktika radikaalselt ei muutu], ei pudeneks miski kildudeks, kui lapsed saaks koos oma vanematega juba nii varakult langetada valiku, kas jätkata matemaatika õppimist üleüldse või mitte. Need, kes jätkaks, saaks teha seda süvendatult ja motiveeritult ilma, et peaksid aeglasemaid järele ootama.

Jah, ma tean seda üldkorratud juttu matemaatika ja loogilise mõtlemise sümbiootilisest seosest, kuid loogika õppimiseks on siiski loogilisemaid meetodeid kui vektorid ja trigonomeetrilised avaldised.

Teiseks, vene keel. Jah, Eestis elab suur hulk vene keelt ema- või isakeelena kõnelevaid inimesi ning Venemaa on suur ja märkimisväärne naaberriik, kuid tänapäeval piisaks täiesti sellest, kui vene keel oleks gümnaasiumites õpetetav valikaine. Põhikoolis oleks palju enam põhjust õpetada võimalikult varakult lisaks inglise keelele rootsi ja soome keelt. Kui piisavalt kaugele vaadata, siis tegelikult hoopis hiina, aga jäägem siiski realistideks.

Praegu eesti lapsi tihti tulutult ja eesmärgitult vene keelt purssima õpetavaid vene keele õpetajaid võiks rakendada hoopis selleks, nad – pärast seda kui venekeelsed koolid ükskord juba ühe otsusekindla liigutusega likvideeritaks – vene emakeelega lastele eesti koolides täiendavalt vene keelt õpetaks.

Kolmandaks, ainete lõimimine. See on viimasel ajal moesõna, kuid tihtipeale jääb see suhteliselt konarlikuks ning puiseks sooritamiseks, sea ja käo ristamiskatseks, kui soovite. Õpetajad, ärge piirake enda ega õpilaste fantaasiat.

Neljandaks, tegevusõpe. Sellestki on Eestis räägitud hea kümme aastat kindlasti, kuid see on valdavalt siiski lapsekingades. Meie õpetuse vundament on endiselt kirjutatud või kõneldud keelde kodeeritud teabe vihikute-, raamatu- ja õpetaja jutu põhine omandamiskatse nelinurksetes klassiruumides laudade taga istudes.

Vaadakem asja niipidi. Mida muud mis tahes teadmised muud on kui informatsioon – ning tänapäeva maailmas võitleb igasugune informatsioon oma olemasolu eest halastamatul huvitavuste turul. Hariduslahenduste toimimise testimiseks on seega väga lihtne moodus: kas õpilased huvituvad või mitte. Kui nad ei huvitu ja õpetaja peab hakkama informatsiooni oma võimupositsiooni taraanina kasutades jõuga rammima hakkama, ei toimi kas informatsioon, selle edasiandmise viis, edasiandva inimese isikuomadused või kõik korraga.

Selleks, et õpilased oleks teemast huvitatud, tuleb see nende jaoks huvitavaks teha ning ausalt öeldes ei näe ma ka põhjust, miks peaks olemuslikult ebahuvitavat mingi kummalise taluvusdistsipliini nimel üldse koolides õpetama.

Ütlete, et kuna see ei pruugi olla huvitav, kuid on vajalik? Kuid kas me ikka hindame seda vajalikkust piisavalt tihti ja võrdleme seda ajaga, kus elame? Ma väidaks, et mitte.

Sestap kuulugu näiteks ilukiri koos ülejäänud kalligraafiaga kunstiõpetusse, mitte eesti keele tundidesse, küll aga tuleks maast-madalast alustada kõne- ja esinemisoskuse õpetamisega osana emakeelest.

Nii, aga mida siis tänapäeva põhikoolides peaks õpetatama, kuid üldiselt ei õpetata? Tunnistan, et konsulteerisin siinkohal ühe 14-aastasega, kes parasjagu 7. klassi lõpetab. Ning ei, tulemused polnud üldse need, et kaotagem õppeained ära, istugem kodus ja lastagu piiramatult arvutis hängida.

Esiteks, raha ja selle praktiline kasutus. Raha väärtus, erinevad valuutad, kaubanduse toimimispõhimõtted ja ettevõtluse alused, reklaamivõtted ja tarbija mõjutamine ning õigused, investeerimine... tohutu hulk praktilisi teadmisi, mida käsitletakse tänapäeval veel killustatult ja üle libisedes mingi üksiku aine raames või üldse mitte.

Teiseks, poliitiline süsteem, riigikorraldus ja valimised. Võib kosta kummaline, aga noored tahavad seda teada, kui see neile arusaadavalt, tegevuspõhiselt ja kaasavalt esitada. Ka neil pole vähimatki soovi, et neid valitseks keegi, keda nad end valitsema ei soovi.

Kolmandaks: inimsuhted, kommunikatsioon, käitumisõpetus ja suhtlusriskid. Enda paigutamine rühma, kogukonda, ühiskonda ja maailma, eluterve minakuva, konkreetsete suhtlusolukordade läbimängimine. Meedia- ja informatsioonikriitilisus, teabe tõesuse hindamine. Lisaks ajakasutus, tegevuste planeerimise õpetus jne.

Need on oskused, mida tänapäeva inimene tegelikult vajab ning mida guugeldades hetkega ei omanda. Kokkuvõtlikult võibki öelda, et see ongi suund, kuhu meie haridus peaks liikuma – teadmiste tampimiselt ühiskonnas toimimiseks vajalike oskuste omandamiseni. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.