Kersti Kaljulaid: peame üha rohkem tegelema inimene olemise õpetamisega ({{commentsTotal}})

Aleksandra Ratkovitš ja Kersti Kaljulaid Jõhvi gümnaasiumis 2018. aasta novembris.
Aleksandra Ratkovitš ja Kersti Kaljulaid Jõhvi gümnaasiumis 2018. aasta novembris. Autor/allikas: Tagasi Kooli

Sõna "eliitkool" võiks Eestist täielikult kaduda – muu hulgas seda ütleb president Kersti Kaljulaid intervjuus Jõhvi Gümnaasiumi õpilasele Aleksandra Ratkovitšile.

Milles seisneb Teie arvates Eesti hariduse suurim väärtus?

Meil on Eestis kõik koolid head. Meil on igale lapsele sõltumata tema elukohast ja vanemate sissetulekust tagatud nii hea kooliharidus, et ta saab soovi korral minna Eesti parimatesse kõrgkoolidesse.

See on üsna haruldane ka arenenud riikide kontekstis. Me peame sellest aru saama ning seda hoidma ja kaitsma. See on suur põhjus, miks me oleme rahvusvaheliselt tunnustatud kui hea haridusega riik ja seda näitavad ka mõõdetavad kriteeriumid, näiteks PISA test. 

Rahvakeeles kasutatakse osade Tallinna koolide kohta terminit "eliitkool", mis tähistab seda, et need koolid on justkui parimad Eestis. Mis Te arvate, miks on selline "parima kooli" kuvand just pealinnas asuvatel koolidel?

See on olnud nende koolide pikaajaline müügiargument, et saada endale Tallinnast ja kaugemaltki kõige paremad õpilased. Siiski nendes õpetamine oluliselt teistest koolidest ei erine. Olen vahel isegi mures, et lapsevanemad teevad täiesti mittevajalikke pingutusi ja põhjustavad sellistesse koolidesse pääsemiseks nii iseendale kui oma lastele stressi.

Kahtlemata on lihtsam õpetada ja saada häid tulemusi klassis, kus on tasemetestiga välja valitud noored, kes on juba kuueaastaselt hea ettevalmistusega. Küll aga kaasneb sellega minu arvates üks oluline oht – me alaväärtustame seda, mis on hea meie paljudes teistes koolides. Kuna teised piirkonnakoolid on niikuinii oma piirkonnas ainsad, siis ei ole neil seda müügitööd vaja teha. Nad ei räägi sellest, kui fantastilised nad on. Seesama kool siin Jõhvis [intervjuu toimus Jõhvi Gümnaasiumis – A.R.], kus lapsi käivad õpetamas inimesed päästeametist, PPA-st ja kohalikust haiglast. See on suurepärane kogukonnatöö koolimudel!

Olen näinud paljudes riigigümnaasiumides huvitavaid asju. Meil on Lilleküla gümnaasium Tallinnas, mis pakub ilma igasuguse täiendava lisatasuta lastele rahvusvahelist koolikogemust, sest nad oskavad hästi õpetada väljastpoolt Eestit tulnud lapsi. See info liigub suust suhu ja nende õpilaskond on äärmiselt paljurahvuseline. Tavaliselt saab sellist õpikeskkonda raha eest rahvusvahelisest koolist. 

Igal koolil Eestis on selliseid erinevaid nurki. Näiteks Saku gümnaasiumis on imeline kunstiõpe. Ja mitte ainult kunsti- ja joonistamisõpe, sest seal õpetatakse läbi kunsti mõistmise ja tajumise kogu kultuurifilosoofiat. Igal koolil on selline oma nõks. Mida rohkem teised koolid räägivad oma tugevustest, seda vähem pääseb esile see, et meil on kusagil justkui eliitkool ja siis tavalised koolid. Eliitkoolid on väga tublid koolid, aga arvestame sellega, et nemad valivad oma õpilasi ega pea nii palju töötama, et luua igale lapsele eeldused jätkata parimates kõrgkoolides. Teised koolid peavad. Minu jaoks on nemad mõnes mõttes selle suure töö tegijad.

Ehk siis Te arvate, et need "tavalised koolid" peaksid rohkem reklaami tegema?

Kindlasti peaksid. Minu lapsed käivad Tallinna Nõmme gümnaasiumis, mis on lihtne äärelinna kool, aga sealt on tulnud Lennart Meri, Erast Parmasto, Hans Trass, Endel Lippmaa, Jüri Ratas. See kool on läbi ajaloo andnud meile palju inimesi ja ometi on tegemist  tavalise piirkonnakooliga. Selliseid näiteid on Eestis väga palju.

Kui kaugel oleme Eestis sellest, et "parima kooli" mainet kannaks mõni riigigümnaasium? Kas oskate tuua ka mõne näite sellise riigigümnaasiumi kohta?

Mina olen muidugi siiani näinud uusi koole, millele on antud haridusministeeriumi poolt vabad käed kujundada seda, kuidas nad õpetavad ja hea võimalus valida oma õpetajaid. Need on kõik head koolid, aga ma ei tahaks neile tekitada seda "eliitkooli" mainet. Mina tahaksin, et see sõna kaoks üldse ära. Loomulikult on igal põlvkonnal igas ühiskonnas oma eestvedajad, keda me võime kutsuda eliidiks, aga tähtis on, et need eestvedajad vahelduksid, et need ei oleks generatsioonide kaupa juba loodud majandusliku baasi pealt tulev eliit. 

Vanasti oli aristokraatia ja tänapäeval öeldakse selle kohta meritokraatia. Meil aga peab absoluutselt kõigil olema võimalus selle eestvedava osa liikmeks saada. Me teeme seda tegelikult hästi, aga ei ole endale aru andnud, et see on väikestes ühiskondades koospüsimise oluline võti – et ei tekiks heitunuid. Et igaüks teaks, et hoolimata sellest kui ka tema haridustee jäi poolikuks või ta ei suutnud oma unistusi teoks teha, siis tema lastel on see võimalus endiselt olemas. Kui lastel enam neid võimalusi ei ole, siis on meil tekkinud kivistunud eliit ja see on halb.

On kujunenud selline olukord, et ülikooli sisseastumisel ei arvestata seda, et inimene on näiteks tegelenud tublisti muusika või spordiga, on käinud kunstikoolis ja midagi saavutanud. Toon näite: käin 11. klassis ja mõtlen ülikooli peale. Kui ma vaatan sisseastumistingimusi, siis näen, et mingi eriala nõuab minult eesti keele eksami tulemust ja erialakatse tulemust, aga arvesse ei lähe see, et olen näiteks teinud intervjuu riigipeaga. Kuidas võiks Teie arvates ülikooli sisseastumisel võtta arvesse inimese mitmekülgsust, ühiskondlikku aktiivsust, tegemist huvialadega?

Seda on raske kriteeriumisse kirjutada. Nendest erialadest, kus toimub vestlus ja kus võiks kasu olla minuga tehtud intervjuust, on näiteks ajakirjandus. See ei ole eriala, kus võetakse inimesi mehaaniliselt punktide põhjal vastu. Küll aga ei saa võtta arvesse kõikidel erialadel inimeste huvitegevusi põhjusel, et seda ei suuda keegi ära kirjeldada nii, et saaksime seda objektiivselt mõõta. 

Siiski on sellest kasu teisal – aktiivsetele annab mitmekülgne huvitegevus head sidemed ja võimalused edasises eluks. 

Tänapäeval räägitakse palju sellest, et koolis on liiga palju teooriat ja vähe praktikat. Mida Teie arvate, kas õppekavasse tuleks lisada uusi kohustuslikke aineid, mis arvestaksid tööturu nõudmistega? Näiteks programmeerimine.

Kui mina saaksin midagi muuta, siis lõpetaksin uuesti ära kitsa matemaatika õpetamise. Meie põhiline matemaatika programm ei ole tegelikult nii keeruline, et sellest ei saaks jagu. Peaksime suunama kõiki noori hoidma oma valikuvõimalusi avarana, aga kitsa matemaatika valimine tähendab, et mõningaid erialasid ei ole võimalik tulevikus üldse õppida. Just seetõttu arvan, et kõik peaksid õppima laiemat matemaatikat. 

Mis puudutab praktilisi aineid, siis on neid siin Jõhvis moodulõppena hästi sisse toodud. Teisalt teame me täna üha vähem, milliseid praktilisi oskusi järgmine põlvkond oma tööelus vajab. 30 aasta pärast teete teie midagi sellist, mida me ei suuda teile täna õpetada. 

Järjest rohkem peame tegelema sellega, mille kohta haridusteooria ütleb  "üldpädevused", mina ise nimetan seda "inimene olemise õpetuseks": kuidas olla kaastundlik, samal ajal enda eest seisev inimene. Kuidas olla ühiskonna liige ajal, kui masinad teevad ära kõik muu. Ma arvan, et see on meie kooliprogrammis järjest tähtsam.

Presidendi väitlusturniiri teema eelmisel õppeaastal oli "Poliitilised kampaaniad koolides peaksid olema keelatud". Kuna koolis peaks kujunema võime üleliigset infot selekteerida, võib-olla soodustaks seda mõõdukate kampaaniate läbiviimine? Kas poliitilised kampaaniad võiksid toimuda väikesel määral gümnaasiumis? 

Ei. Küll saate teie teha siin oma gümnaasiumi poliitikat. Teil on kindlasti õpilasesindus ja mõistlik on kujundada programme ning võistelda selle nimel, et saada valitud neid ellu viima. Küll aga olen sellele vastu, et riigiasutustes tehtaks poliitilisi kampaaniaid. 

Ameerika Ühendriikides on selline süsteem, et õpilased osalevad kohustuslikult kooli mõnes huviringis või spordiklubi töös. Nii suureneb kooli ühtekuuluvustunne. Mida Teie sellest arvate, kas Eesti koolides peaks olema sarnane süsteem?

Ka meil on koolidel spordivõistkondi, mälumängu võistkondi, kooliteatreid ja –koore, kes toimetavad koos ja niimoodi suurendavad kooli ühtsustunnet. Siiski lihtsalt öelda, et kusagil mujal on midagi välja kujunenud ja me võiks seda kopeerida – minu arust ei ole meil seda vaja. 

Kui Eesti sai iseseisvaks 30 aastat tagasi, siis käis meil palju eksperte, kes ütlesid, et tehke täpselt nii nagu meie ja siis te saate sellisteks nagu meie. Meile, toona mõtlejate-otsustajate ringis olnuile, tundus see jutt imelik, sest kui kedagi lihtsalt kopeerida, siis kuidas ma saan sama heaks?

Eesti tee on ikkagi meie enda tee. Meil on kogukonna- ja vabatahtlik töö oma ühiskonna hüvanguks, meil on e-riik ja e-teenused. Oleme kindlasti esirinnas, et seista oma inimeste õiguste eest töötada mitmes riigis korraga oma kodust, kaotamata sotsiaalseid õigusi – me oleme selles paremad kui teised. See on see, mida me võiksime omal moel edasi teha ja areneda, sest kellegi kopeerimine ei vii kunagi kuhugi. •

Intervjuu president Kersti Kaljulaidiga toimus järelkajana presidendi e-külalistunnile, mille kodutööna õpilased esitasid oma intervjuukava presidendiga. Võitja, Aleksandra Ratkovitš, tegi intervjuu oma koolis tänavu novembris. 

E-külalistund on MTÜ Tagasi Kooli loodud koolitunniformaat, kus 45-minutilisest koolitunnist 20 minutit toimub külalisõpetajaga otseülekande vahendusel.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: