Duelli "Saar versus Ossinovski" tulemus on praegu lahtine
Sisemiselt katkise erakonnaga ei ole sotsiaaldemokraatidel lootustki püüda parlamendivalimistel tugevat tulemust, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.
Dramaatilised juhivahetused Keskerakonnas, IRL-is, Reformierakonnas ja Vabaerakonnas tõstsid sotsiaaldemokraadid koos EKRE-ga nendeks parlamendiparteideks, kus sisemiselt on kõik kindel ja korras. Tegelikult käärib ka sotsides. See selgus, kui avalikuks sai sotside juhatuse ja parlamendifraktsiooni mitmetunnine ühine koosolek 29. juuni õhtupoolikul, kus kultuuriminister Indrek Saar heitis väljakutse erakonna esimehele Jevgeni Ossinovskile.
Sügisel 2016 Reformierakonna opositsiooni saatmise ja Keskerakonna võimule toomise ühe taganttõukaja, Sotsiaaldemokraatliku erakonna toetus on viimase pooleteise aastaga vähenenud kolmandiku võrra ning kõigub kümnest protsendist allpool. Erakonnale on külge kleepunud keelamise ja käskimise maine, eelkõige aktsiisipoliitika ja alkorallile hooandmise märk. Ei ole just hea stardipakk enne riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisi järgmisel kevadel.
Loomulikult vaatavad paljud süüdistavalt või vähemalt etteheitvalt Jevgeni Ossinovski poole, sest erakonna esimees on selle lipp ja vapp.
Indrek Saar oleks valmis ise erakonna juhiks asuma, kui erakorraline üldkogu ta sinna valiks. Kindlasti toetaks teda oma mõttekaaslastega välisminister Sven Mikser, sotside eelmine esimees. See ei saaks juhtuda aga enne sügist. Duelli "Saar versus Ossinovski" tulemus on praegu lahtine.
Mingi värskenduskuur seisab sotsidel ees ilmselt nii või teisiti. Kui ettevõtlusminister Urve Palo ütleb Ossinovskit toetades Eesti Ekspressile, et Indrek Saar sobib pigem sotside verivaenlase EKRE esimeheks, siis see ei lähe niisama mööda.
Keeruline on ette kujutada nende mõlema – Palo ja Saare – kõrvuti jätkamist, nagu midagi poleks juhtunud. Piisab siin avalikust vabandamisest? Võibolla, aga pole sugugi kindel. Kui ei, siis kas ja kes lahkub? Muidugi mitte Indrek Saar. Mullu suve hakul tõusis ta sotside üldkogul, juhatuse valimistel, kõige võimsama häälesaagiga erakonna aseesimeheks ja on pärast Ossinovski lahkumist tervise- ja tööministri kohalt sotside valitsusdelegatsiooni juht.
Kõrvalpõikena, aga olulise remargina: osa sotside värskendamisest oleks ka see, kui praeguse esimehega jätkates nimetaksid sotsid enda peaministri kandidaadiks hiljuti erakonnaga liitunud Marina Kaljuranna, rahva seas populaarseima presidendikandidaadi 2016. aastal. Sellise mõtte viskas 29. juunil arvamuste kerisele Rainer Vakra.
Eks teab ka Jevgeni Ossinovski, et sisemiselt katkise erakonnaga ei ole sotsidel lootust püüda parlamendivalimistel tugevat tulemust, rääkimata 20 kohast senise 15 asemel, nagu on Ossinovski lubanud. Kui tal õnnestub Indrek Saarega kasvõi vaherahu sõlmida, saab ta aega kuni järgmise suve üldkoguni.
Toimetaja: Urmet Kook