Jaanus Kangur | Vangistuse varjatud pale ({{commentsTotal}})

Jaanus Kangur.
Jaanus Kangur. Autor/allikas: erakogu

Vangla kannab praegu pelga kättemaksu eesmärki ning see pole kannatanu(te) õigustatud kättemaks, vaid riigi ehk võimu kättemaks indiviidile allumatuse eest. Kuriteo eest määratud karistuse eesmärk peaks aga olema hoopis muu – tekitatud kahju heastamine nii palju kui võimalik, nendib Jaanus Kangur.

Vangistusest ei räägi ajakirjandus just tihti. Peamiselt siis, kui mõni (kuri)kuulus isik trellide taha satub. Eesti Ekspress kirjutas 27. juunil, kuidas Assar Paulus peab Viru vanglas vabadusvõitlust. Isiklikult ei ela ma kaasa Pauluse vabaduspüüdlustele, küll aga on Eesti Ekspressi lugu märgiline, avades vangistuse kui nähtuse olemust.

Pauluse loo puhul on üks kesksetest küsimustest vangistuse eesmärk. Pakun välja kolm võimalikku: isoleerida ühiskonnast ohtlikud isikud, vähendada vangistatud isikute korduvkuritegevuse tõenäosust, heastada kuriteo läbi tekitatud kahju.

Kõige selle kaudu peaks vangitus tagama ühiskonna turvalisuse. Kuid kas vangistus tegelikult ka neid eesmärke täidab? 

Vangistus on omamoodi nagu mustkunst, näib hoopis midagi muud, kui tegelikult on. Näib, et vangistuse kaudu tõepoolest isoleeritakse ohtlikud isikud ja faktiliselt see osaliselt ka nii on, kuid juriidiliselt on meil ohtlikkusepõhine kinnipidamine keelatud. Riigikohus leidis 2011. aastal, et ohtlikkusepõhine, nn karistusjärgne kinnipidamine on põhiseadusega vastuolus. Vangistus on süüpõhine ning kinni ei peeta isikuid mitte seepärast, et nad on ohtlikud, vaid seetõttu, et nad on süüdi. See vahe tuleb välja ennekõike vangistusest vabastamisel. Isegi kui isik võib tunduda endiselt ohtlik, tuleb ta vabastada pärast süü "lunastamist" ehk karistuse ärakandmist.

Pauluse loo puhul on huvitav, et Viru vangla leiab, et Paulus on täna "kõrgohtlik", kelle ennetähtaegse vabastamise korral "on ohustatud avalikkus, ühiskonna turvalisus ja tervis". Kuidas kavatseb Viru vangla järgneva ligi kolme aasta jooksul seda kõrgohtlikust vähendada? Koristama sundides? Kui aga ohtlikkus on kolme aasta pärast sama kõrge, siis miks peaks Paulust vanglas edasi hoidma? Kui suur oleks selle aja jooksul võimalik kuritegelik kahju avalikkusele, ühiskonna turvalisusele ja tervisele? Rahas. Elektroonilise järelvalve ja käitumiskontrolli all olematu või väike. Vangistuse hind märkimisväärselt kõrgem. Justiitsministeeriumi andmetel on kinnipeetava ülalpidamiskulu 1597 eurot kuus (seejuures ei ole arvestatud kohtupidamise ega vangla ülalpidamise kulu). Pauluse edasine kinnipidamine maksab minimaalselt 50000 eurot maksumaksja raha. Mida me selle raha eest saame?

Vahemärkusena – selles kontekstis oleks hetkel käiva maksude maksmise kampaania käigus sobilik presenteerida ka vanglas vegeteerivaid kinnipeetavaid ning samal ajal tööd rabavaid pereemasid, kes selle "lõbu" kinni maksavad.

Vangla ei heasta, vaid suurendab kahju

Arvestades, et vanglast vabanenute hulgas on korduvkuritegevuse määr üsna kõrge, võib tegelikult enamuse vabanejate puhul öelda, et ehkki süüpõhine karistus on kantud, ohtlikkus jääb. Sellega on juba tehtud sissejuhatus teise vangistuse võimaliku eesmärgi osas. Vanglateenistuse 2018. aastaraamatus öeldakse, et 2010. aastal tehtud retsidiivsusuuringu andmetel on vanglast vabanenute korduvkuritegevusmäär 40 protsenti, ent kui 2014. aastal kasutati uurimuseks Põhjamaade metoodikat, saadi arvuks hoopis 27,5 protsenti. 

Vanglate asekantsler Priit Kama kirjutab aga sama raamatu eessõnas: "Kui vaadata, kes vanglast lahkuvad ja kes sinna tagasi tulevad, siis võib öelda, et enamikus usaldusväärse arvepidamisega riikides jõuab suurem jagu vanglast lahkunuid sinna tagasi". Tundub, et Kama kirjutas eessõna sisuga tutvumata või oli hoopis tema see, kes julges tõe välja öelda. Kurioosselt on retsidiivsusanalüüsi peatükk sisse juhatatud W. Churchilli tsitaadiga "Ma usun ainult seda statistikat, mida olen ise võltsinud". Pigem tundub, et vangla ei täida vangistatute õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärki (nn eripreventsiooni), ehkki statistika saab seda näitama panna.

Kuidas on vangistuse kolmanda võimaliku eesmärgiga? Nagu eelpool nimetatud, rajaneb vangistus süül. Süü saab heastada või lunastada. Vangistus emotsionaalses mõttes süü lunastajana paraku ei toimi, vanglast vabanenud kannavad peaaegu eluaeg kurjategija pitserit, ehkki on oma aja "ausalt" ära istunud. Võimalik, et see on üks põhjustest, miks paljud ei suuda ühiskonnas kohaneda ning pigem naasevad kuritegelikule teele.

Kuriteo läbi tekkinud kahju saab heastada või hüvitada. Vangistus kahju ei heasta, vaid hoopis suurendab. Oletame et keegi mõistetakse varguste eest vangi. Varguste läbi on tekitatud reaalne kahju reaalsetele inimestele – kas vangistus heastab selle? Ei. Hoopis suurendab. Esmalt vangistuse määramiseks kuluv ametnike (uurija, prokurör, kohtunik jne) töö. Teiseks on iga vangistuse päev üsna kulukas. Lõpuks maksavad kõik selle kinni maksumaksjad, teiste hulgas kannatanu(d). Vangistusele lisaks määratud tsiviilhagidest ehk kahjunõuetest jääb enamik tasumata. Vangistuse lõpuks on maksumaksjad üksjagu ressursse kulutanud, ainus, kes kulusid ei kanna, on kurjategija.

Vangla kui võimu teostamise vahend

Kui vangistus ei täida ohtlike isikute isoleerimise, korduvkuritegevuse vähendamise ega kuritegude läbi tekkinud kahju heastamise eesmärki, siis mis on vangistuse tegelik eesmärk?

Michel Foucault kirjeldab vanglat kui sotsiaalse kontrolli mehhanismi, mille ideaalkuju on Panoptikum, täielik, täiuslik ning täheldamatu võim. Eduard Raska väidab, et karistusõigus lähtub (endiselt) totaalse riigi ideest. Näib, et juriidilise retoorika varjus kannab vangla pelga kättemaksu eesmärki ning see pole kannatanu(te) õigustatud kättemaks, vaid riigi ehk võimu kättemaks indiviidile allumatuse eest. Vangistus on võimu teostamise funktsioon, kus riik kui totaalne võim kehtestab ennast indiviidi suhtes.

Eesti Ekspressi lugu on selle eriti ilmekas illustratsioon, kuna Assar Paulus ei ole lihtsalt kurjategija, vaid esindab organiseeritud kuritegevust, mis on omakorda justkui alternatiiv riigile, kus kehtivad omad seadused, maksusüsteem ja hierarhia. Seda enam on vaja säärane vastuhakk riigi võimule maha suruda ja mässajad murda, just seda väljendab vangla tragikoomiline koristamisesaaga. Pauluse kuritegeliku autoriteedi murdmine meenutab kangesti vangla "allalaskmist", mis kuidagi ei ole kohane demokraatlikule õigusriigile.

Kusjuures ajakirjanduslikult võiks olla uurimist väärt "edukad" murdmise lood. On küll ja rohkem inimesi, kes pole vangistuse mõjule vastu pidanud ning surnud üsna pea pärast vabanemist. Kõige kuulsamana võib nimetada Oscar Wilde'i, aga meile ajaliselt ja ruumiliselt lähemalt heliloojat ja ettevõtjat Toivo Kurmetit, pankur Andres Bergmanni, mupo endist juhti Kaimo Järvikut ja laulja Joel De Lunat. Aga neist ei ole see lugu.

Vangistus vajab ideoloogilist revolutsiooni

Mida siis teha? Pauluse küsimuses jään neutraalseks, sest minu lugu pole temast, vaid vanglast. Vangla ei vaja reformi, vaid revolutsiooni. Vaja on esmalt ideoloogilist ning sellest tulenevat praktilist muutust.

Esmalt on vaja loobuda totaalse riigi illusioonist. Teiseks peaks kogu karistusõigus ja -poliitika lähtuma ohtlikkuse ja heastamise printsiipidest ehk iga reaktsioon kuriteole peaks vähendama kurjategija ohtlikkust ning olema suunatud kuriteo läbi tekitatud kahju(de) heastamisele.

Vangla ei ole koht, kus riik peaks inimest murdma. Ükski karistus ei peaks olema suunatud inimese allutamisele, vaid aitamisele – ennekõike kõige nõrgema ehk reaalse kannatanu aitamisele. Igasugune karistus peaks lähtuma kannatanu vajadustest (vt näiteks Dinisman ja Moroz 2017) ning olema suunatud tekkinud kahjude heastamisele nii palju kui võimalik. Vangistus võib olla üksnes kõrvaline vahend selle peamise karistuse eesmärgi täitmisel.

Riik peaks astuma siin inimese teenistusse, kasutades oma sunnimehhanisme selleks, et määratud kahjunõuded saaksid hüvitatud või vajadusel heastama need ise ning selleks vahendeid koguma kuritegelikul teel saadud tulu võõrandamisest. •

Viidatud allikad:

Dinisman. T. and Moroz. A.  2017. Understanding victims of crime. The impact of the crime and support needs. www.victimsupport.org,uk

Finckenauer. O. J. 1982. Scared straight! and the panacea phenomenon. Englewood Cliffs, N.J. : Prentice-Hall, c1982.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: