Simóne Eelmaa | Eesti kasvatab oma vangidest veel suuremad kurjategijad ({{commentsTotal}})

Simóne Eelmaa.
Simóne Eelmaa. Autor/allikas: erakogu

Kui sageli näen, et vanglast on maalitud pilt kui puhkekeskusest, kus paremaid rehabiliteeritakse ja halvemad ongi parandamatud. See paneb ohkama. Isiklikult kogetu põhjal väidan, et pigem kasvatame oma vangidest veel suuremad kurjategijad.

Komisjonitöö raames olen Tallinna Vanglas kohtunud enam kui saja kinnipeetavaga. Kui vangistusseadus ütleb, et vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine, siis viimast ma veel mõistan, kuid suunamine õiguskuulekale käitumisele? See jäi mul küll kahe silma vahele. Võimule allutamist, inimese tahte murdmist, motivatsiooni hävitamist, inimväärikust alandavat kohtlemist, täielikku isoleerimist – jah, neid märkasin küll.

Tõsi, vanglas pakutakse ka sotsiaalprogramme ja võimalust õppida-töötada ning see peaks ju suunama õiguskuulekale käitumisele, kuid reaalsuses on tegu toimimatu süsteemiga. Pool nendest, kellega vestlesin, on kuid avaldusi teinud, et tööhõivesse saada, tulemuseta. Enamus, kes tööhõives olid, teenisid puhtalt kätte 19 senti tunnis, mis teeb kuupalgaks… keskmiselt 30 eurot. Samas maksab vangla poes 500g kohvi umbes 5 eurot, hambapasta sama palju. Hinnad on tunduvalt kõrgemad kui väljaspool müüre ja vangide sõnul kulubki kõige enam hügieenitarvetele.

Enamus kinnipeetavatest töötab ainult selleks, et end tegevuses hoida. Kui peamised tööd on seotud koristamise, köögis töötamise või raamatute jagamisega, siis kui palju nendest oskustest hilisemalt reaalselt kasu toovad? Õppima pääsemine olevat sama keeruline kui tööhõivesse saamine. Kui soovid Tallinna Vanglas ametit omandada, siis naised saavad õppida õmblejaks ning mehed maastikuarhitektuuri. Ma julgen kahelda, et vanglasse satuvad ainult need naised, kelle soov ongi just õmblemist õppida. Valikuvõimaluse puudumine paneb sind dilemma ette: kas õpid õmblejaks või ei õpi ametit.

Vegeteerides ühiskonnakõlbulikuks?

Üle 30 protsenti kinnipeetavatest istub 23 tundi ööpäevas nelja seina vahel. Üks tund on ette nähtud jalutusboksis jalutamiseks. Ja nad ei tee mitte midagi. Niisiis on meil hulk inimesi, kes istuvad ööpäevaringselt kinnises kambris, saavad kord nädalas 10 minutit helistada ja me lihtsalt laseme neil vegeteerida.

Üksikvangistus põhjustab sageli pöördumatuid kahjustusi psüühikale, meie aga eraldame inimesed mõnikord aastateks ülejäänud vangidest. Paar nädalat tagasi kohtusin ka alaealise tüdrukuga, kes on teistest täielikult isoleeritud. Ühiskonnast ära lõigatud. Sest eraldihoidmise printsiip ütleb, et alaealised ja täiskasvanud tuleb vanglas eraldi hoida ja tegu on ainsa alaealisega Tallinna Vanglas.

Aga kujutle nüüd, et oled 16-aastane, kes peab ööpäevaringselt üksi olema väikeses ruumis. Kuude kaupa. Üksikvangistuse puhul on tegu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemisega. Alaealise isoleerimine on lisaks vastuolus lapse osalusõiguse ja tema inimõigustega. Eesti on siinkohal rikkunud ka lapse õiguste konventsiooni artiklist 37 tulenevaid kohustusi, sest me ei ole suutnud tänaseni kindlustada, et see noor tüdruk ei oleks täielikult ühiskonnast isoleeritud.

Sama artikkel räägib ka eraldihoidmise printsiibist, kuid lisab, et printsiip ei rakendu, kui see on vastuolus lapse huvidega. Tüdruku kõrvalkambris on ka kaks noort tüdrukut (18- ja 19-aastased), kellega ta võiks ja sooviks suhelda, kuid see on keelatud. Me lihtsalt laiutame käsi, sest seadus ütleb ju, et tuleb eraldi hoida. 

Selline isoleerimine toob kaasa rohkem kahju kui kasu, sh viha, ärevust, depressiooni, enesevigastamist, paranoiat, käitumishäireid jms. Inimesed on sotsiaalsed olendid. Täieliku eraldamisega me lõhume neid.

Täpselt sama toimub ka kartseris, kuhu pole üldse keeruline sattuda. Esimene kord, kui ma kartserit külastasin, oli minutid varem üks noormees endal veenid läbi lõiganud. Mõned kuud tagasi lõpetas üks noor naine oma elu kartseris. Aga me ikka ei õpi. Praegune Tallinna Vangla on juba iseenesest üks kohutavate olmetingimustega koht, kuid kartser on ebainimlikkuse mõttes juba täiesti klass omaette.

Trenni ei ole samuti võimalik piisavalt teha, kuid kuidas maandad siis kuhjunud pingeid? Lisaks veel suitsetamise keeld, mis kõige enam mõjutabki kinnipeetavaid. Neis ei tekita viha mitte ainult keeld ise, vaid kõige enam see, et valvurid käivad pidevalt suitsetamas ja tulevad sektorisse tagasi suitsuhaisuga. Võib ainult arvata, kui rehabiliteerivalt see mõjub.

Peame pakkuma kuritegevusele alternatiivi

Kas riik on tõesti nii pime või lihtsalt rumal, et ei näe, kuidas praegune süsteem kasvatab juurde süsteemivastasust ja viha? Tõsi, Tallinna Vangla on praegustest kõige hullem, kuid ma ei saaks öelda, et mujal probleeme ei esine.

Esiteks peame õppima kohtlema vange samasuguste inimestena nagu kõiki teisi. Nad on osa ühiskonnast ja nad tulevad ühel päeval vanglast välja, meie keskele. Teiseks peame pakkuma neile paremaid alternatiive elus kui kuritegevus. Siinkohal võiks Tallinna Vangla teha rohkem koostööd näiteks era- või kolmanda sektoriga. Kindlasti leidub veel võimalusi, kuidas kinnipeetavate tööhõivet suurendada, mitmekülgsemaid valikuid pakkuda, midagi kogukonna heaks ära teha, et saaks õppida ja arendada oskusi, mis annaksid vabanedes paremad võimalused ühiskonda tagasi pääseda.

Samuti tuleks vangidele luua ühendus kogukonnaga, mida mõnel võib-olla ei ole kunagi tekkinud. Mujal maailmas on palju edukaid projekte, mille raames teevad kinnipeetavad koostööd vanglaväliste asutuste ja organisatsioonidega. Näiteks kasvatavad juurvilju kohaliku toidupanga tarvis, õmblevad tekke varjupaikadele, taastavad annetusteks mõeldud jalgrattaid, loovad värviraamatuid lastele, kannavad loomade eest hoolt või treenivad neid kasvõi pimedatele mõeldud juhtkoeradeks. Mitte, et praegu sellist koostööd üldse ei eksisteeriks, kuid see kõik on veel lapsekingades. 

Haridusega seotud suurimad probleemid võiks lahendada e-õppega. Kui paljud gümnaasiumid ja kõrgkoolid pakuvad juba täna üsna olulisel määral e-õpet, suurendaks see kinnipeetavate valikuvariante ja võimalust õppida huvipakkuvaid erialasid, mis jällegi suurendaks võimalusi ühiskonda tagasi pääseda. Oma elu üles ehitada. Endas uusi külgi leida.

See hoiaks kokku ressursse, sest saaksime ära kasutada seda, mis tegelikult juba olemas on. Seda enam, et akadeemilise hariduse omandamine internetis ei ole tänapäeval enam mingi uudis. Platvormid nagu Coursera ja EdX on 7 aastat edukalt toiminud ning järjest enam ülikoole maailmas pakub võimalust täielikult e-õppes õppida. E-õpet on vanglates praktiseeritud teiste hulgas Austrias, Belgias, Saksamaal, Hollandis, Norras jne

Kui inimene ei ole varem saanud leida ja avastada enda positiivseid külgi, siis võiks vähemalt vangla olla see koht, kus pelgalt isoleerimise kõrval oleks võimalus rakendada oma potentsiaali. Saada elult teine võimalus. On kõigile parem, kui nad ei lähe tagasi sama vana rada pidi.

Mis sa arvad, mitu valikut kinnipeetav päeva jooksul vanglas teha saab? Mõne üksiku, sest valdav osa nende elust on totaalselt kindlaksmääratud. See aga eemaldab nende elust igasuguse kohusetunde. Hiljem aga korraga eeldame, et nad oskavad ja suudavad teha õigeid otsuseid, et nad on kohusetundlikud ühiskonnaliikmed…

Võimalus ennast parandada

Kuid isegi kui inimesel on õnnestunud vangistusest vabaneda, ei tähenda see veel müüride vahelt pääsemist. Järgmised müürid ehitab sulle ühiskond. Aasta alguses intervjueerisin PROMISE projekti raames kriminaalkorras karistatud noori. Valdav osa nendest ei ole siiani veel päriselt vabaks saanud. On tavaline, et karistusega kaasneva stigma tõttu on raske tööd või üürikorterit leida. Kuid kuidas saame eeldada, et inimesed on edukad ja seaduskuulekad ühiskonnaliikmed, kui me ei lase neid tagasi ühiskonda.

Hukka mõista on alati kergem, kui mõista. Üks argument, mida ma tihtilugu kuulen on, et kurjategijad ei muutu. Kuid kas ülejäänud ühiskond defineerib ka ennast nii? Ma usun, et me kõik oleme ühel või teisel eluetapil vigu teinud, kellelegi valu põhjustanud. Kuid kas defineerime end kogu ülejäänud elu ühe hetke, sündmuse või teo läbi? Kas laseme teistel inimestel defineerida meid selle ühe hetke kaudu, määrata kõik edasised võimalused ja valikud elus?

Ma ei ürita pisendada seda halba, mida kuriteod endas kannavad, kuid kahtlen, et me sama loogikat enda peal rakendame. Me õpime kogu elu. Me võime õppida ja kasvada paremateks inimesteks. Me võiksime anda võimaluse ennast parandada ka neile, kes on seaduse vastu eksinud. 

On loomulikult erandeid, eelkõige seksuaalkurjategijate puhul. Ma ei usu, et me saame näiteks lastevägistajaid "parandada". Mõni tegu on andestamatu, mõnda halba ei ole võimalik hüvitada. Aga mõnda on. Kui me isegi ei proovi lasta inimesi tagasi ühiskonda, ei tasu ka oma naiivsuses loota, et nad mängivad meie reeglite järgi.

Vangistus iseendas

Kusjuures ajapikku on kriminaalkaristuse saanud õppinud ennast juba ise nende stigmade kaudu defineerima. Sotsiaalne stigma hakkab idanema, ajab juured sügavale ja sellest saab enesestigma. Nad seavad endale seetõttu ise piiranguid, nad on ära kodustanud mõtte sellest, kuidas ühiskond neid näeb. Uued müürid kerkivad.

Pikemalt vesteldes küsin sageli neilt tulevikuplaanide kohta. Kui mõnel on kindel plaan olemas, siis enamustel pigem mitte. "Ju leiab mingi tööotsa," on standardvastuseks saanud. Kuid kui küsin, mida nad oma eluga teha sooviksid, olen palju kordi näinud nende pilgust peegelduvat pahameelt. Ma ei mõistnud, mis see on enne, kui üks selgitas mulle: "Kedagi ei huvita tegelikult, mida ma teha tahan oma eluga. Ma olen vang, alati. Kõik on juba ette ära määratud." 

Kuulates aga nende siiski tasahilju lahti kooruvaid eesmärke – töötada probleemsete noortega, lüüa käima projekt kodutute aitamiseks, kirjutada raamatuid, alustada oma ettevõttega, hea töökoht leida, minna ülikooli, ehitada maja, remontida vanemate kodu ära, luua pere, reisida, tegeleda spordiga – kuulen ma samasuguseid eesmärke nagu inimestel, kes ei ole karistatud. Ainus erinevus on, et üks osa inimestest tunneb, et nad on vähem väärt või vähem võimelised, sest nad on karistatud. Justkui karistus määraks inimese võimekuse, oskused, intellektuaalse ulatuse jms.

Olen kohanud neid, kes peavad võõraks mõtet õpingute jätkamisest ainult seetõttu, et nad on varasemalt karistatud. Sest nad arvavad, et nad ei ole teretulnud. Olen jaganud kriminaalkorras karistatud noortele informatsiooni erinevate organisatsioonide pakutud (ja rahastatud) noortevahetuste kohta, lühiajaliste projektide kohta välismaal või näiteks vabatahtlikuna mõnes välisriigis töötamisest kogemuse saamiseks. Nad leiavad ainult ühe põhjuse, miks nad ei peaks minema, miks nad ei ole sinna oodatud, et nende abi ei kõlba. Sest nad on karistatud.

Aga kuidas põgeneda vanglast, kui kõigepealt karistab sind riik, siis ühiskond ja lõpuks teed seda juba ise? Kuidas pääseda vanglast, mis on lõpuks su enda peas? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: