Aasta tagasi hakkas kehtima karistusseadustiku muudatused, millega said ahistavast jälitamisest ja seksuaalsest ahistamisest süüteod. Samal ajal nii Eestis kui ka maailmas algas #metoo kampaania, mis kutsus avalikult arutlema ja esile tooma ahistamise lugusid. Kadi Viik pidas aga sotsiaalmeedia kampaaniat mõjukamaks inimeste teadvuse muutmiseks kui seadusemuudatust. "See hariduslik aspekt on olnud võimsam," ütles Viik.

Kristiina Raud nõustus: "Et inimestel tekiks juba varakult normaalne arusaam seksuaalkäitumisest ja oskus teistega arvestada tulebki lisaks juriidilisele olukorrale juurde tulema üldine haritus. Et ei peaks pärast tulekahjusid kustutama, vaid tehtud on ennetustöö," selgitas Raud.

Urmas Reinsalu aga sedastas, et tema tundis ka enne #metoo kampaaniat ja ka seadusemuudatust ennast turvalisena. Reinsalu skeptitsism seisnes eelkõige selles, et tema arvates võib selline sotsiaalkampaania panna erineva raskusastmega teod samale pulgale: "Vahed on hägustunud. Rünne on justkui eri raskusastmetel sama. Kui Katy Perry musi kaamerate ees noorele poisile ja Harvey Weinsteini vägistamised panna samale pulgale siis me oleme ebaõiglased raskemate ohvrite suhtes ja see on seksipaanika," selgitas Reinsalu.

Asjad ei saa lihtsalt kesta

Viik aga oli kindel et #metoo kampaania on tulnud isegi hilja ja et selline mastaapne tähelepanu pööramine tuli, oli ainult hea. "Mida see #metoo näitas, oli see, et asjad said seni kesta aastakümned ja mitte midagi ei toimunud. Avalik süüdistamine oleks pidanud toimuma palju varem. Üks meediaväljaanne promos meil tükk aega tähetarka ja temani jõudis nii palju rohkem ohvreid, mis kõik oleks võinud olemata olla," ütles Viik.

Rain Kooli pidas #metoo kampaania mõjuks seda, et kuigi seadusi võib olla, aga rahva teadvuses ei pruugi need põhimõtted veel olla. "Metoo kordas, mis meil on aktsepteeritav ja mis ei tohiks olla," ütles Kooli lühidalt.

Triin Toomesaar võrdles ahistamist kiusamisega. "Kiusamise juures on üks oluline tahk ja see on korduvus. Kui asi kordub ja kordub, saame me rääkida kiusamisest. Seaduses korduvuse aspekti pole." Viik selgitas, et seksuaalsete kuritegude ja ahistamise puhul pole korduvus reeglina oluline: "Seksuaalkuritegu võib ühe korraga viia väga valusate tagajärgedeni."

Ahistamiskultuur, mis viib vägistamiskultuurini

Kristiina Raud tõi aga korduvuse aspekti juures välja mitte ühe konkreetse inimese korduma kippuva käitumise, vaid ühiskondlikult korduvad käitumismustrid. Kui üks naine peab linnas kõndides kolmes või viies erinevas kohas kuulma järele vilistamist ja kommentaare, on see tema kui ohvri jaoks korduv, kuigi tegijaid oli erinevaid. "See on ahistamiskultuur ja ahistamiskultuur võib viia vägistamiskultuurini."

Reinsalu vaidles aga vastu ja ei pidanud tõenäoliseks, et tänaval vilistajast saaks järgmisel päeval otsejoones vägistaja. Raud täpsustas vastuseks, et homne vägistaja saab oma maailmale kinnitust just neilt "süütutelt" ahistajatelt-vilistajatelt. "Üks ei muutu tõepoolest tingimata teiseks, kuid see üldine õhkkond toidab ahistavat kultuuri," rääkis Raud. Sealjuures, kui Reinsalul tekkis kahtlus, kas Eestis on üldse sellist tänaval vilistamise kommet, hõigati (peamiselt naiskuulajatest) publiku seast, et vilistamist ja avalikku kommenteerimist on ikka küll.

Viik tunnistas, et universaalset nõu ohvritele või ebameeldivate olukordade ennetuslikuks vältimiseks on äärmiselt raske anda, sest iga lugu on isesugune. "Kui on jälle mõni ahistamise näide ja siis mõni tuttav ütleb ohvrile selle peale, et "vot miks sa teda ei löönud?" Ohu tajumine ja aste võib-olla ohvril erinev. On olukord, kus vastu vahtimist andmine võib viia hullema tagajärjeni. Ei saa öelda et hakake rabelema ja karjuma. Võib hullemini lõppeda. Ärge arvake, et kui keegi teine ütleb, et oleksid pidanud midagi muud tegema, et siis te tegite midagi valesti. Teine inimene ei tea, ta ei olnud selles olukorras," rääkis Viik.

Raud oli kindel, et kuigi #metoo kampaaniaga on üldises suhtumises muutuste algus tehtud, siis tuleb sellega ikkagi edasi minna. "Kui lastega rääkida ausalt ja avatult, neutraalselt seksuaalteemadest, siis seda enam nad seda omaks võtavad ja oskavad teatud viisil käituda. Meie hariduses on ka palju väärõpetust ja stereotüüpe: näiteks, et bi-seksuaalsed inimesed on lõdva püksikummiga ja nad tahavadki kõike, transsoolisi ahistatakse mõnitavalt, lesbisid vägistatakse, sest "nad pole õiget meest saanud", geimehi kiusatakse taga," tõi Raud näiteid.

Inimene ei tohi olla kellegi teise omand

Viik selgitas, et oluline osa noorte suhtumise kujundamises on moodas maailmas popkultuuril ja sotsiaalmeedial. "Kõik väärtused ei tule ainult kodust ja koolist. Tihtipeale näiteks ka sõpruskonnast, kellega noored lävivad. Ma arvan, et seksuaalkultuuri parandamiseks on oluline empaatiavõimet arendada. Ja mitte ainult nii, et osatakse ette kujutada ennast teise kingades, vaid ka oskus aru saada, et tema on tema enda kingades ja ma saan aru temast tema kingades," ütles Viik, et ka sellest tuleb aru saada, et kui inimesele endale midagi meeldib, siis see ei pruugi meeldida teisele.

Reinsalu uskus, et sellisel juhul on lähtekoht see, et inimene ei saa kunagi olla kellegi teise jaoks lihtsalt asi. "Inimeseks olemise eelduseks on iseenese inimväärikuse austamine. Aga ka teise inimväärikuse ja -väärtusega arvestamine.

Toomesaar tõstatas vestluse lõpus küsimuse, millele kõik vastust otsima tulid: kas siis flirtida ka enam ei või. Vestlusringi ühene vastus oli, et võib ja ehk isegi ka peaks, aga seda austusega teise inimese soovide ja tunnete vastu. Reinsalu pani vestlusele ka punkti lausega: "Inimese elu ongi tegelikult kokku üks ebakvaliteetne flirt."