Varem tundus mulle juba iseenesest hea, kui inimesed mõtlevad ja räägivad kaasa, kodust välja tulevad ja midagi ära teevad. Kuid kui aktiivsus jääb üha enam monoloogide tulevärgiks, mille mõju piirdub inimketis kõrvalseisja rahuldamisega, dialoogi ei teki ja kompromissile ei jõuta, pole see kodanikuühiskond ega demokraatiagi. Selline trend paistab aga iseloomustavat nii vabaühendustesse koondunuid huvikaitsjaid kui ka täiesti tavalisi kodanikke, keda kogu aeg miski häirib.

Kõikjal aktiveerutakse rohkem ühise vaenlase leidmisel kui rahulikumal ajal. Enesekindlamad ja -väärikamad teavad niigi, kes nad on, suutes end rahulikult kaasinimestele selgitada; ebakindlamad ja õnnetumad defineerivad end suhte kaudu teistesse. Viimase aja versioon kodanikuaktiivsusest kisub ühisosa otsimise asemel miskipärast pimesi vastandumiseks või ülekarjumiseks.

Üht selget põhjust pidevatele lõhedele pole ja eks grupiti leidub neid erinevaid – enamasti on mure siiras, aga rappa kisub teostus ja vahendite eesmärgipärasus. Objektiivseid välis- ja sisevaenlasi napib, nii valitsemis- kui ka ärikultuur pigem paranevad, ent kisa kostab kosmosesse ja vastuolud tunduvad lahendamatud.

Alati on kellegi meelest teda liiga vähe või hilja kuulatud, faktid muutuvad usupõhiseks, kahtlustused ja paranoiad varjutavad iga suuremat arutelu. Süütenöör muutub ka aiva lühemaks – karjuma hakatakse kiiresti ja kui üks alustab, ei suuda teinegi rahulikuks jääda. Ongi selle aruteluga jälle ühel pool. Vahet pole, kumb alustas, lolliks läksid mõlemad, sest targem järele ei andnud.

Kas arvamusfestival on läbi kukkunud?

Karjumise all ei mõtle ma vaid hääle tõstmist, aga pidevat hundi hüüdmist ehk hävingu kuulutamist: näiteks kui teeme nii, hävib keskkond; kui naa, hävib majandus. Miski pole aga kunagi mustvalge, vähemasti veidigi süvenedes. Liialdustesse kaldumine viib edasi üksteise sildistamiseni, mis lõpetab samuti arutelu: poliitikud on tõprad, ettevõtjad vereimejad, aktivistid hüsteerikud ja kohalikud üldse bananas (inglise keeles nii "napakad" kui ka akronüüm sõnadest Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anything – ärge ehitage absoluutselt mitte midagi mitte kuhugi mitte millegi lähedale).

Liialdamine tähendab tasakaalukaotust, mis välistab ühiskondlike debattide ainsa eesmärgi: eri huvide vahel tasakaalu leidmise. Pole võimalik saavutada sisus balanssi, kui kokku ei suudeta leppida isegi arutelureeglites.

Just sarnasel põhjusel algatasime kuue aasta eest Arvamusfestivali, sest üksteisega rääkimise kultuur ise tundus jube habras. Kusjuures toona polnud meil ühtki tänastest suurimatena tunduvatest probleemidest veel laualgi.

Kas me oleme arvamusfestivalina läbi kukkunud? Paides tundub kõik üsna viisakas, kuigi mõnele järjekordse kõlakojana, kuhu liiga eri meelt inimesed ei taha tullagi. Või ei sobi neile just festivali reeglid: kuulata, tõestada, teisi austada jmt? Või on asi tormiliselt arenenud ühismeedias, mis võimendab sekunditega võrdselt head ja halba, tõde ja valet?

Populismi ja agressiivsusesse langevad ka aktivistid

Lähisuhtedramaturgid lasevad kriisis oma sõnumid enne teelepanekut sõbral läbi lugeda, avalikes asjades paugutame aga enne sihtimistki, jagame kriitikavabalt valesid ning kurjustame kõige ja kõigiga, netis või trammis. Mõista võib ehk inimesi, kes polegi lugemisel pealkirjadest kaugemale ja kirjutamisel komadeni veel üldse jõudnud. Raskem on mõista haritumaid aktiviste, ammugi teadlasi, kes, soovimata alla jääda, haaravad samuti räpased relvad.

Näe – hakkasingi nüüd ise sildistama, sest minagi olen emotsioonide rolli mõistmisel inimkäitumises üsna kehv.

Muidugi on aktivistid aastakümneid kaldunud probleeme suuremana kujutama, fakte valima hoolikamalt kui oma riietust ja positiivset arengut vaata et ignoreerimagi. Mis ei tähenda, et ohumärkidest ei peaks rääkima, kuid üksnes nendega hukatuse kuulutamine vähendab arvajate tõsiseltvõetavust. Lisades agressiivse suhtlusstiili, ei soovi kui tahes kõlava nimega organisatsiooni esindajat oma laua äärde mitte keegi.

Kaasajale ei saa seda ette heita – no kes tahaks kurja ja ebaviisaka näägutajaga suhelda ka kodus, tööl või koolis. Aktivist omakorda kibestub veel rohkem ja lõpuks on kõik lootusetult õnnetud.

Valitsejadki pole eeskuju andnud: maali iga vari seinal kolliks, hirmuta ja ähvarda, ning võit on sinu. Kui poliitikud ei vali vahendeid võimule pääsemiseks, siis aktivistid lähevad sama teed, küllap tõestamaks oma seljatagusele enese olemasolu ja head tööd. Tõeline kodanikualgatus ei saa olla ju koostööd tegev, riigilemb, ärikatest hooliv!

Populismi või demagoogiat võidakse pärast küll vabandada, et ma ei mõelnud ju nii tõsiselt. Kampaaniad käivadki ju nii ja kaamerate ees tuleb käituda naa. Eeskuju igale kodanikule on aga antud: argumendi tugevuse asemel on olulisem öeldu valjus, faktide asemel nii tõestamatud kui ka ümberlükkamatud hirmud jne. Kuid see pole ju ometigi arutlev demokraatia, vaid Novgorodi veetše.

Neelame oma uhkuse alla

Oma töös kipun üha enam ametnikke ja poliitikuid kaitsma, kui näen neid siira või kohustusliku kaasamissildi all talumas koosolekust järgmisse samu tädisid-onusid kümneid aastaid täpselt sama plaati ketramas, mis kõlavad samavõrd asjassepuutumatult kui piinlikult. Öeldakse lausa, et me kaasaks huvitatuid hea meelega, saatke lihtsalt mõistlikum inimene, kes suudaks argumenteerida, ajast kinni pidada jne. Mõnikord vahetus õnnestub, teinekord usaldab MTÜ oma kõneisikut ja tema stiili jäägitult, või on liikmeil ülepea ükskõik.

Institutsioonidel ei ole tundeid ega emotsioone, ammugi suhteid. Kõik taandub inimestele ja nendevahelisele läbisaamisele. Kui eri huvide esindajad austavad teineteist inimestena, hakkab toimima ka sõnana ammu õõnsaks kulunud koostöö – käime läbi, saame läbi, teeme asju koos, tunnustades siiski üksteise erinevaid huvisid ning rolle, ka jagelemise järel enne magamaminekut ära ja kokku leppides.

Usalduse loomine pole üldse raske: neelame oma uhkuse alla, astume sammu tagasi ja oleme sutsu sõbralikumad. Meie demokraatia on sama küps kui oleme igaüks inimestena. •

Kuuendat korda korraldatav Arvamusfestival toimub Paides 10.-11.augustil. ERRi ala asub Vallimäel laululaval. ERRi arvamusfestivali erileht ja kava on leitavad siit.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.