Nii mõnigi kord pärast seda, kui olen midagi avalikult arvanud, valdab mind kahetsus. Loen hoolega kommentaare ja tagasisidet ning vahel tõden, et mu arvamusavaldus oleks võinud olla argumenteeritum, tundlikum või informeeritum.

Et aga tohutu tung midagi aeg-ajalt arvata kuidagi lahtuda ei taha, olen enda jaoks pannud kirja mõned soovitused selle kohta, kuidas saada teadlikumaks nii teiste arvamuste arvestajana kui enda omade avaldajana. Arvamuskultuuri edendava arvamusfestivali toimumise nädalal on neid ehk sobilik liigse häbita jagada ja – mine tea – äkki need siis kunagi avalduvad ka.

Esiteks kipun iseendale, aga ka mulle sümpaatsete hoiakute serveerijale andestama kergekäeliselt nii mõnegi retoorilise liialduse või jõuvõtte. Enda hoiakutega mitte klappivate arvamuslugude puhul takerdun aga instinktiivselt vastase retoorilisse kavaldamisse ja sel moel väljenduvasse ülekohtusse, ega pööra piisavalt tähelepanu öeldu sisulise väärtuse kaalumisele.

Selle instinkti vastu aitab ainult distsipliin, järjepidev pingutus, et juhtida tähelepanu mõttekaaslase retoorilisele hügieenile ning otsustavus oponendi tajutud alatusest hoolimata sisulist arutelu jätkata. Ka kõige õigema asja eest vassimine ei ole õige, nii nagu briljantselt argumenteeritud, vaimukas ja hillitsetud stiilis esitatud avaldus võib olla ebaõiglane.*

Teiseks kipun üleliia ärrituma pea iga kord, kui taipan, et keegi üritab mõnd mõistet oma tahte järgi ümber sisustada, või üllatun, kui keegi minu vastava katse peale erutub. Väited „samasooliste ametlik kooselu ei ole abielu“ või „ rahvuslus on natsism“ mõjuvad solvavana, sest ikka leidub keegi, kes peab seda mõne ühiskondliku või inimkondliku vaikiva kokkuleppe rikkumiseks.

Mõistetega mängimine võib näida väärtuste erosiooni ning tõejärgsuse ilminguna. Ent ajal, mil astronoomid tõemeeli vaidlevad küsimuse üle „Kas Pluto on planeet?“ ei tohiks säärasest mõistetega mängimisest sugugi heituda. Mõistete küsimuse alla seadmine ei pruugi olla alati tõeväänamise, vaid tõejanu ilming.

Enesestmõistetavaks kujunenud mõistete vaidlustamine on avaliku debati ja ühiskondliku arengu keskne käivitaja. Postmodernse allakäigu asemel on seda ehk rahustavam vaadelda kui Platoni kirjeldatud sümpoosioni, kus inimesed tulevad kokku, et sõnade kasutust lähemalt uurida. Olgem leplikud mõistete vaieldavuse ja muutlikkuse suhtes, aga eeldagem nendega mängijailt ka filosoofi rangust ja kirge.

Kolmandaks on mul teinekord kalduvus esitada end neutraalse vaatlejana ka siis, kui tegelikult olen konflikti kirglik osapool. See kalduvus on seletatav eelisega, mille kõrvaltvaataja staatus arvajale annab – ta näib oma huvituse tõttu objektiivsem. Oskus enda väärtustele vastavalt defineerida konflikti nii, et defineerija ise ei näigi kakluse vahetu osalise, vaid vaatlejana – see on kõrgem pilotaaž, mida valdavad vähesed. Teisalt on huvitu kõrvaltvaataja positsioon miski, mis peaks kuuluma iga arvamiskatseks valmistuja soojendusrutiini.

Neljandaks kadestan neid arvajaid-vaidlejaid, kes ei väsi oma seisukohta üha uusi argumente välja tuues või vanu kannatlikult ümber sõnastades kaitsmast. Järeleandmatus oma huvide ja seisukohtade väljavalgustamisel on miski, mida mh eeldan minu hoiakuid poliitilises debatis esindavalt avaliku elu tegelaselt. Seda jäärapäisust ei tohiks segi ajada ülbuse või põhjendamata paindumatusega. Samuti, kui pean kedagi lolliks, siis halvim, mida teha saan, on lasta oma hinnangul end väsitada ja oma üleolekul end debatist välja lõigata. Kui saad sõimurahet, siis pühendu enda argumentide lihvimisele ja naudi oma suutlikkust jääda rahulikuks, kuni vastane end tühjaks on karjunud, lootuses, et kunagi ta ehk rahuneb ja on jälle võimeline vestlema.

Viiendaks kipun kole tihti targutama ja õpetama pelgalt läbikukkumistele tuginedes. Näen uudisväärtust eksimusis, mitte edulugudes. Siin aga on üks oluline sisuline vastuolu. Asjad saavad valesti saab minna tuhandel moel, õnnestumine aga on haruldane õis. Levitama peaks aga just edulugusid, mitte läbikukkumisi. Õnnestumiste õppetunnid on harvad ja seda väärtuslikumad. Keskendume ebaõnnestumistele, sest eksimusi on lihtne loetleda ja leida. Eduelamuste otsimisele pühendumine ei tähenda kriitikameele nüristamist, vaid selle nüansseerimist.

Viimane soovitus, mille iseendale arvajana annan, on mitte olla nii kole tõsine ja mitte ajada tõsidust ja kaalukustaotlust segi seda justkui rõhutava hingeldava eksalteeritusega. Tõsine võib olla ka kergelt, mänguliselt, humoorikalt. Kõigile ei ole huumorimeelt antud, aga inimlikku soojust ei saa ei kunagi üheski arvamusloos olla liiga palju.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.