Kätlin Konstabel | Presidendi kompvek ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Kui palju on sooja sõprust või ehedat lugupidamist vaadetelt eri leerides olevate poliitikute seas ning millist suhtlust toetame me valijatena oma arusaamade ja hoiakutega, küsib psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel.

"Mõni väike asi korraga on suur..." Need Juhan Viidingu sõnad "Nukitsamehe" filmi "Kodulaulust" meenusid mulle paar päeva tagasi, kui juhtusin silmama vaid mõni sekund kestnud stseeni USA senaatori John McCaini mälestusteenistuselt Washingtoni rahvuskatedraalis.

Tõsi, Viiding ütleb, et väiksed asjad on suured kodus, aga mis siis. Igal pool, ka väga pidulikul sündmusel pühakojas võib ette tulla pisikesi argihetki, mis on ometi midagi palju suuremat ja seda just oma ülima lihtsuse tõttu.

Mainitud stseen, nagu öeldud, oli väga lühike. Mälestusteenistusel istusid kõrvuti Michelle Obama ja George W. Bush. Abikaasa teisel käel istuv Laura Bush ulatas oma mehele kompveki, mille too omakorda Michelle Obamale edasi sokutas. Too ütles aitäh. Barack Obama ja Laura Bush muhelesid. Kogu lugu. 

Üks inimene andis teisele lihtsalt kommi.

See stseen vallutas kohe tava- ja sotsiaalmeedia. Mõned Twitteri kommentaatorid vaimutsesid ja väljendasid soovi näha reisisaadet, kus Michelle Obama ja George W. Bush rändaks koos maailma eri paigus ja satuks veidratesse seiklustesse. Või siis leidsid, et need kaks vajaks oma Netflixi seriaali, kus nad käiks igasugustel tähtsatel sündmustel ja teeksid lolli nalja.

Enamik säutse oli aga sellest, kuidas John McCain Ameerikat ühendavatest väärtustest, ideaalidest ja parteide ühisosast rääkides just millestki sellisest mõtleski. Kuidas viisakas sõbralikkus ja üksteisest lugupidamine ka poliitiliste vastaste suhtluses oli kunagi elementaarne ning et praegu on see poliitikas kaduma läinud.

Paljude jaoks oli see kommijagamine lootuse märk, et rahva ühtsus on ometi võimalik. Et saab vaadata mööda erimeelsustest ja leida lausa sõprust väärivaid ühisosi iseloomudes, universaalselt väärtuslikes omadustes nagu lahkus ja sõbralik meel.

Kommi ulatamise lool on muidugi taust, juba paar aastat teada lugu George W. Bushi ja Michelle Obama sõprusest. Kui Bushilt ajakirjale People antud intervjuus selle kohta küsiti, oli vastus lihtne: Michelle'ile meeldis tema huumorimeel ja temale jälle hakkavad kohe sellised inimesed meeldima, kellele tema naljasoon sobib. Mõlemad on olnud seotud sõjaveteranide ja nende perede heaolu ja tervise projektidega.

Kommilugu räägib aga ka mõlema pere austusest üksteise vastu. Michelle Obama on öelnud, et Laura Bush on nii emana kui ka esimese leedina tema sõber ja eeskuju. Barack Obama oli Iraagi sõja kriitikute esirinnas, ent ometi on ta suutnud kiita muude omaduste kõrval Bushi julgust ja otsustavust pärast septembrirünnakuid. "He's a good man" – lihtne fraas, aga tegelikult suur tunnustus, eriti veel poliitilise vastase suust.

Bushide ja Obamade sõprus ning eriti George W. roll selles poleks kindlasti saanud nii positiivset tähelepanu, kui poleks praegu ametis olevat presidenti. Bushi populaarsus ametiaja lõpul jõudis ära käia masendavalt madala 25 toetusprotsendi juures, ent tema praegune olek ja käitumine on Trumpiga kõrvutades selline ("Meediat on vaja selleks, et minusugustelt aru nõuda," ütles ta pooleteise aasta eest NBC uudistesaatele "Today" antud intervjuus), et kutsub esile sooje tundeid ka nende seas, kes tema välispoliitika suhtes on praeguseni väga kriitilised. 

Ma ei tea, kuidas on lood meil. Ajuti näib ju, et tavaelus kipub igast väikesest arusaamatusest tohutu mustvalge draama tekkima, kõik erimeelsused on ühteviisi väga hullud, neid ei saa ei lahendada ega kõrvale panna. Kui palju on sooja sõprust (palun mitte segamini ajada punnitatud familiaarsusega) või ehedat lugupidamistki vaadetelt eri leerides olevate poliitikute seas? Kui on, kas julgetakse seda ausalt tunnistada või kardetakse, et oma partei sellist asja ei andesta, peetakse kahtlaseks elemendiks ja seatakse kõrgel kontoris valimisnimekirjades tahapoole?

Veel olulisem: mida me valijate ja inimestena arvame, milline on meie enda eelhoiak? Kui me ise peame õigeks, et inimeste vahelised erimeelsused ühes või paaris asjas peavadki olema aluseks globaalsele tühistamisele ja vaenamisele, nii et ei või teisele kommigi anda, terekätt vaid siis, kui teisiti kuidagi ei saa… et sedasi on õige ja põhimõttekindel....kas pole see siis nukker palju suuremas inimlikus plaanis kui poliitika seda ongi? 

Sõbralik ja viisakas, soe ja ehe, teistest erimeelsustegi ajal lugupidav, ennast mitte liiga tõsiselt võttev, teinekord natuke koomuskit tegev, ent seejuures ometi põhimõttekindel olek. Päris kahju, kui me selliseid omadusi teistel ei märkaks, sellised ise olla ei oskaks ega tahakski. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: