Jan Kaus: ebakindlus ja rahu ehk paar mõtet järelemõtlemisest

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jan Kaus Autor/allikas: ERR/Ülo Josing

Kui Mõtlemisfestivali korraldajad minu poole pöördudes pakkusid, et võiksin kirjutada mõtlemise defitsiidist ühiskonnas, jäin pikalt mõttesse. Probleem selles, et olen ajapikku hakanud suhtuma üha ettevaatlikumalt avaldustesse, mille aluseks on nõudlik ühiskondlik hoiak. Kindlasti on jõulisi avaldusi aeg-ajalt vaja, mõnikord lausa hädasti, aga samas paistab, et see üsna kirev ja intensiivne arvamuskultuur, milles me elame, toodab paratamatultki ja pidevalt lausungeid, mis soovivad kehtestada kindlat vaateviisi.

Sestap tekkis mul intuitiivne tung astuda paar sammu tagasi ja mõelda jälle kord, et mis see mõtlemine on ja võiks olla.

Selge, et see on väga laia tähendusväljaga sõna. Suure osa meie igapäevasest mõtlemisest moodustavad oma olemuselt lihtsad vaimsed liigutused, aktsioonid ja reaktsioonid. Inimene tahab jõuda teatud ajaks punktist A punkti B, liikudes tekib näljatunne, mille rahuldamise tagajärjel tikub peale uni – peab mõtlema, kuidas kohale jõuda ja mis ilm on, mida selga panna, kus süüa ja kuidas väsimusest jagu saada. Täiesti hädavajalik mõtlemise tasand, mille osas võib juba tänaval seistes veenduda, et väga suurt defitsiiti pole (kui ei hakka muidugi maitsemeelt mõtlemisvõimega segi ajama).

Teised tasandid pole ehk niivõrd enesestmõistetavad. Siia võiks asetada need mõtlemise viisid, kus inimene hakkab pärima, miks ta ülepea tegutseb ja reageerib; mis see on, mis ajendab teda liikuma. Parema puudumisel võiks sellist praktikat nimetada järelemõtlemiseks. Mulle tundub, et järelemõtlemine on mõtlemise erivorm, mis on väga tugevalt seotud kunstilise tegevusega; kõnekas kunst eeldab, soodustab ja tekitab järelemõtlemist.

Muidugi mõista on olemas ka erinevat järelemõtlemist. Kui inimene hakkab kaaluma, miks on ta vaesem kui paljud teised tema ümber, siis pole see võrreldav järelemõtlemisega, mis keskendub küsimusele sellest, miks on varaline positsioon inimestele ülepea niivõrd tähtis. Niisiis – kui inimene ei mõtle korraga enam (ainult) sellele, kuidas koguda üha rohkem rikkusi, vaid (ka) sellele, mis on selle kogumise laiem eesmärk ning kas see eesmärk on ennast õigustanud, siis on tegu järelemõtlemisega, mis on ka minule huvitav ja oluline.

***

Julgen pakkuda, et parimad laused mõtlemise kohta pärinevad lastekirjandusest. Näiteks see Tuu-Tiki ütlus Tove Janssoni „Trollitalves“: „Kõik on nii ebakindel ja see mind just rahustabki.“

Lause esimese poolega on kerge nõustuda. Kui jääda hetkeks järele mõtlema, võib veenduda, kui mitmel tasandil on meie elu ka XXI sajandi alguse Eestis jätkuvalt ja püsivalt ebakindel. Paar näidet.

Kõige kergemini võib hetkel ebakindlust tajuda poliitilisel tasandil. Sündmused Maidanil, Krimmis, Odessas ja mujal Ukrainas viivad mõttele, et poliitiline ebastabiilsus tähendab ühtlasi ka ajaloolist turbulentsi. Mis omakorda paneb mõtlema, et poliitiline ebakindlus on tsükliline, seega omal moel vältimatu. Paraku puudutab kõnealune poliitilis-ajalooline ärevus otseselt ka Eestit ja Eesti keerulist, siiani lahendamata lähiajalugu. NATO viies artikkel, lennukid Ämari lennuväljal ja muud meetmed ei suuda lõplikult hajutada ebakindlust, mille juured ulatuvad XX sajandist kaugemalegi.

Tänapäeva maailmas on üsna levinud ökoloogiline ebakindlus. Globaalne soojenemine on küll väga pikaajaline protsess, aga siiski tasub vaid mõelda Eesti maapinna suhtelisele madalusele ja tema geograafilisele asendile. Mageda vee defitsiit ja kõrbestumine ei pruugi Eestit (veel) ehk otseselt ja vahetult puudutada, kuid näiteks osoonikihi hõrenemine küll.

***

Nii et ebakindluses pole midagi ebaloomulikku. Äkki see ongi elu paratamatu koostisosa? Mõelgem veel korraks Tuu-Tiki lausele. Jällegi peaks sammukese tagasi astuma ja mõtlema, mis on toimunud enne selle lause kõlamist. Ootamatult ärkab Muumitroll esimest korda elus talveunest, sattudes täiesti tundmatusse maailma, mida valitsevad lumehanged, külm ja polaaröö. Vaikselt vingudes hakkab Muumitroll ringi ekslema – kõigepealt majas, seejärel Muumiorus, kohtudes lõpuks juhuslikult Tuu-Tikiga. Väga eksistentsialistlik kujutluspilt, milles Tuu-Tiki lause mõjub justkui kontekstist välja rebitud vaese mehe budism.

Aga Tove Jansson kirjeldab siin tegelikult veel üht, kõige mastaapsemat ebakindluse vormi. Kosmilist ebakindlust. Olend magab mõnusasti oma pesas, aga ärkab korraga maailma, milles kõik on tundmatuseni muutunud. See on motiiv, mille juurde ikka ja jälle tagasi tullakse. Lars von Trieri Melanhoolia-nimeline planeet ei asugi mõtteliselt polaaröisest Muumiorust väga kaugel.

Melanhoolia ja talvine Muumiorg ütlevad üht: asjade kord on habras. Maailmaruum, mis võimaldab orgaanilist elu – ja seda orgaanilist elu mõtestavat orgaanilist elu – on miljonite füüsikaliste ja keemiliste kokkusattumuste tulemus. On need kokkusattumused juhuslikud või tähenduslikud? See on sama hästi teada, kui küsimus sellest, mis värvi on armastus. Keegi astrofüüsik kasutas kõiksuse hapra tasakaalu kirjeldamiseks noateral kõndimise metafoori, aga lisas, et tegelikult on võrdpilt ekslik: noatera on asjade seisu adekvaatseks kirjeldamiseks ilmselgelt liiga jäme. Kui eemaldada kosmilisest korrast üksainus nähtamatu, Universumi mastaabis tähtsusetu element – näiteks Maa magnetväli – muutub meie elu hetkega võimatuks.

Elu on habras, inimene kaitsetu.

***

Aga mida siis teha? Tuu-Tikil paistab olevat justkui vastus olemas. Ta on asjade haprast korrast täiesti teadlik, aga ometi rõhutab ta rahulikkuse olulisust. On väga oluline, et rahu pole tekkinud ebakindluse eiramise või unustamise, vaid teadvustamise tagajärjel. Kerge on ette kujutada, kuidas Tuu-Tiki istub pimedatel talveöödel supelmajas kolde ees ja mõtleb maailma ebakindluse üle järele. Saab aru, et ebakindlus on ainus kindel asi siin maailmas. Ning korraga tundub see kummastavalt rahustav. Kui kõik on ebakindel, siis mis mõtet on närvi minna, mis mõtet on rahmeldada ja jaurata?

Niisiis – järelemõtlemine ja aeglus on omavahel seotud. Siinse loo põhjustanud ülesande juurde tagasi pöördudes julgen öelda, et aegluse defitsiiti ühiskonnas tajun ma küll. Järelemõtlemine on oma olemuselt aeglane.

Muidugi ei oska siin pakkuda üldist retsepti, kuigi olen ebakindluse ja kaitsetuse üle pikalt järele mõelnud. Mida teha? Ega muud, kui püüda olla täna pisut parem kui eile. See kõlab hästi ja samas ka hästi õõnsalt. Liiga lihtne – ja selles asja raskus seisnebki. Aga proovida ju võiks. Ikka ja jälle.

Igapäevases elus tundub olevat esmapilgul vähe võimalusi vähendada üldist maailma ebakindlust ja inimeste kaitsetust. Samas, näiteks sotsiaalse või ökoloogilise ebakindluse vastu saab iga inimene midagi ära teha. Kuid tegelikult on isegi ilma poliitilise aktiivsuseta või keskkonnateadlikkuseta meie käsutuses lugematute väikeste, kuid tähenduslike tegude arsenal, oluliste pisiasjade küllusesarv, millest lõviosa jääb päevast päeva kasutamata ja mattub argielu tolmukorra alla. Kui ei oskagi merevee kerkimisega võidelda, on ometi iga inimese võimuses jälgida, et mõnel lähedasel lained pea kohal kokku ei lööks.

Ma ei taha siin kindlasti jutlustada „positiivset ellusuhtumist“. Küll aga öelda seda, et ebakindluse ja kaitsetuse ees ei tasu kartma lüüa, seda eitada, selle peale ei tasu vihastada ja oma viha kellegi sama kaitsetu, maailma ööd kartva olendi peal välja elada. Võib katsuda mõelda, kuidas saaks teha nii, et oleks pisut parem. Tuu-Tiki lauses on peidus mõte, et kui on keeruline, siis on ikkagi täitsa võimalik tõmmata hinge ja pisut järele mõelda.

Täna algab Tartus laupäevani kestev esimene DD Mõtlemisfestival. Selle raames on ERRi arvamusportaalis viimase nädala jooksul ilmunud mõtlemis- ja teadusteemalised arvamuslood. Edasi kanduvad arutelud juba mõttekohvikutesse. Programmi on võimalik vaadata aadressil www.motlemisfestival.ee

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: