Demograafiaga tegelevad teadlased jaotavad eri põlvkondi generatsioonideks. 2001. aastal sündinud inimene kuulub Z-põlvkonda, samas kui 1972. aastal sündinud inimene on X-põlvkonna esindaja ning 1993. aastal sündinud inimene on Y-põlvkonna esindaja ehk millenniumilaps.

Iga uue põlvkonna esindajad on targemad kui eelmise põlvkonna esindajad. Lihtsalt seetõttu, et inimkonna areng ei seisa paigal ning igal ühel põlvkonnal on olemas nii elu jooksul omandatud kogemused kui ka esivanemate teadmised.

Ning nüüdisaegne kool on suuteline õpetama meile natuke rohkem väitluskunsti ja suhtlemiskultuuri kui 100 või 50 aastat tagasi. Võib-olla mitte alati klassitoas, kuid kindlasti kuskil koolihoones, kas või õpilasesinduse või õpetajate toas. 

Mina kuulun Z-põlvkonda. Ma usun, et iga põlvkonna haritud esindajal on põhjendatud arvamus ning oskus ja võimalused seda väljendada. Ometi leian, et Z-põlvkonnal on eelkäijatest rohkem võimalusi oma arvamust teistega jagada. 

Tuupimise asemel seoste loomine

Minu põlvkond on esimene, kelle kooliharidus on mitmekesisem kui millenniumilaste oma ega põhine ainult faktide päheõppimisel. Me õpime praegu enamasti ülikoolis ja gümnaasiumis, üsna suur osa ka põhikoolis. Me oleme sündinud ja kasvanud suhteliselt rahulikus ja demokraatlikus keskkonnas. Tajudes, et demokraatia on valitsemisvorm, mis nõuab inimestelt arvamuse omamist, oleme päris teadlikud sellest, missugused probleemid võivad sellega seoses esile kerkida. 

Kui meie vanemad said meievanuselt enda jaoks oluliste küsimuste üle arutleda kas ainult köögis või omavahel, siis meie üha julgemalt ka avalikkuse ees. Meie jaoks ei ole keeruline välja öelda, kas oleme liberaalid, anarhistid, taimetoitlased, sotsiaaldemokraadid, feministid, rahvuslased, ajutiselt töötud, ülikoolist välja visatud või süsteemiga rahulolematud. 

Selles, et saame end nii julgelt määratleda, avaldubki meie arvamus- ja veendumusvabadus. Piire on vähem, ent allikaid küllaga. See sunnib küsima kriitilisi küsimusi ning kujundama oma seisukohti.

Mis võimalused on noorel arvata?

Poliitikud on otsustanud, et 16 aastat on piisav vanus hääletamiseks. Lapsevanemad on õpetanud, et igaüks meist on suuteline valima ise 9. klassi lõpueksami ning edasise haridustee. Õpetajad korraldavad aina rohkem kõnevõistlusi ja arutelusid nii tunnis kui ka tunnivälisel ajal ning sisendavad, et kuulume targemate inimeste hulka, kui meil on põhjendatud arvamus maailmas toimuva kohta. Ent mis võimalused on meil arvata ning arutelukultuuri edendada? 

Töötame õpilasesindustes, et enda kodukoolide taset tõsta ja kaasõpilaste elu lihtsustada. Tüüpiline õpilasesindus – olgu siis Tallinna eliitkooli või külakooli oma – on omaette väitlusklubi. Siin saavad kõige vaimsemad kokku ning lahendavad muresid mitte ainult kooli, vaid isegi kohaliku omavalitsuse tasemel. Kuidas uusi õpetajaid leida? Mis valikaineid õppekavva lisada? Kuidas koolis läbipaistvad valimised läbi viia? Kuidas õpetajaid aidata ja argipäevad stressivabaks muuta? Need on vaid mõned küsimused, mis meid paeluvad.

Osaleme väitlusklubides. Eesti õpilased tulevad maailmameistriteks. Parimad tiimid käivad nädalate kaupa lugematutel võistlustel. Üheks väitlusvooruks valmistamine on põnev, kuid kindlasti nõuab aega ja laia silmaringi. Mõlemat meil, lumehelbekestel, ikka jagub. 

Käime valimas, osaleme erakondade noortekogude töös. Saalid ja auditooriumid, kus esinevad riigikogulased või poliitikud, on tihti noori täis. Noortekogude töö aitab kohalikke võime otsuste langetamises, noortepoliitika arendamises, sest kes teab paremini, mida noored õppida tahavad ning millega vabal ajal tegeleda soovivad, kui mitte noored ise?

Arutleme tunnis. Ei tuubi pähe ajalooliste sündmuste daatumeid, vaid loome seoseid, mis ja miks toimunud on. Õpime ajalugu sootuks teistsugustest õpikutest kui meie vanemad.

Korraldame üritusi. Kõige tublimad Z-põlvkonna esindajad ühinevad, et enda põhimõtteid järgides korraldada isetekkelist tantsupidu, noorte Maapäeva, Eesti Õpilasliidu tööd ja selle üldkoosolekuid, noorte eelarvamusfestivali, arvamusfestivali, ÜRO simulatsiooni ja muid üritusi.

Avaldame arvamust ajalehes ja sotsiaalmeedias ning teinekord pälvib see ka tähelepanu.

Mitte kõik ei soovi kaasa rääkida

Võiks muidugi vastu vaielda ja öelda, et mitte kõik noored pole kaasarääkimisest huvitatud. Kahtlemata on kõrvalejääjaid, nagu ka meist vanemate põlvkondade seas. Ometi näen ma, et noorteühenduste, õpilasesinduste, poliitiliste noortekogude, festivalide ning väitlustiimide juures tegutseb üha rohkem noori, kes ei kavatse enda elu poliitika, ajakirjanduse, ajaloo või noorsootööga - valdkonnad, mis kõige otsesemalt on seotud arvamisega – siduda. 

Leian, et meid ei saa süüdistada passiivsuses. Vastupidi, igal aastal korraldavad noored uusi kodanikuühiskonna arendamisele suunatud üritusi. See on meie viis rohkem või vähem teadlikult edendada arutelukultuuri Eestis. Meil, Z-põlvkonnal, on see veres. •

Kuuendat korda korraldatav Arvamusfestival toimub Paides 10.-11.augustil. ERRi ala asub Vallimäel laululaval. ERRi arvamusfestivali erileht ja kava on leitavad siit.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.