Üks inimene, kelle isik pole hetkel oluline, kirjutas hiljaaegu nii: "Mind rõhub see, et sotsiaalmeedias ei ole ruumi aeglasele mõtelusele. Kõik vestlused peetakse välkkiirete esmareaktsioonide põhjal. Ma ei oska ega julge selles osaleda, sest tegelikult on teemad mitmetahulised, aga kui mina saan alles esimese ettevaatliku mõtte moodustatud, on kõik juba läbi."

Reageerisin kirjutatule kus mujal kui sotsiaalmeedias ja kuidas muidu kui selle südamekujulise märgiga, mida Twitter oma kasutajatele meeldimise, nõustumise, kaasaelamise ja muu positiivse suhtumise väljendamiseks pakub. Kusjuures erinevalt Facebookist lasebki Twitter sümbolitega väljendada vaid positiivset suhtumist, aga see on kõrvaline detail.

Reageerisin kirjutatule küll kiiresti, aga erinevalt tsitaadis öeldust sugugi mitte esmareaktsiooni põhjal. Vastupidi, olen samal teemal juba tükk aega mõelnud. 

Isegi kirjutanud-rääkinud olen sellest paar korda, eelkõige otsides põhjuseid, miks sotsiaalmeediaraev ja silmapilkne kohtuotsus teema või inimese kohta nii varmad tekkima on. Tihtipeale pole me ju mõttega lugenud läbi teksti, mida kommenteerime ega tunne juhtumit, millele reageerime, rääkimata sellest, et oleksime võtnud aega selle üle juurdlemiseks. Veel vähem teame me, milline on inimene teksti või juhtumi taga – kogu oma nüansirikkuses, mis siiski märkimisväärset osa inimkonnast iseloomustab.

Mul on teooria, mille kohaselt tänapäeva inimene satub varasemast kergemini tundesõltuvusse, teatud emotsiooninarkomaania küüsi. Kuna argielu – ükskõik kui raske see mingil hetkel ka ei tundu – ei raputa lõviosa nüüdisinimestest enam võitle või põgene -tasemel hormoonilaksudega, vaid pigem kurnab pideva eksisteerimisega, võtab homo digitalis evolutsiooni käigus harjumuspäraseks saanud teravad elamused sotsiaalmeediast.

Ja nii vohabki seal – muidugi siiski mitte ainult, aga määratutes kogustes – arvamusporno, mis, nagu päris pornogi, on lõpuks vaid tuim sooritamine, millel pole eheda ja tõelisega kuigi palju pistmist. Kui välist sarnasust mitte arvestada.

Mingi vaimse vanuseni on porno kindlasti ahvatlev – kuigi on inimesi, keda see ei paelu kunagi –, kuid ühel hetkel minetab see uudsusvõlu ja šokiefekti ning muutub alguses tüütavaks ja siis tülpimust tekitavaks. See on ka üks põhjustest, miks ma pidasin läinud kevadel üsna pika sotsiaalmeediapaastu ning pärast esimeste nädalate võõrutusnähte tundsin end üle pika aja vabalt ning hingasin kergelt.

Tulles aga tagasi alguse juurde – olen kuulnud ka väiteid, et kiire reageerimine ning millisekunditega seisukoha moodustamine ja väljendamine on aja märk, hädavajalik kodanikuoskus… ning pealegi, kui kogu aeg mõelda ja juurelda ning juurelda ja mõelda, kas siis ei valitse oht, et lõpuks ei suudagi ühegi seisukoha ega arvamusavaldusega esineda?

Jah, head liigikaaslased, selles suhtes on teil täielik õigus. Valitseb küll. Oht, et elukogemuse ja teadmiste lisandudes hakkab inimene tajuma elu ja nähtuste keerulisust ning mida enam ta seda kõike teadvustab, seda vähem tunneb ta soovi selle kõige kohta mingeid kõikumatuid seisukohti moodustada, veel vähem neid väljendada.

Iseasi, kas seda nii hirmsasti kartma peab. Selle tee ülimat seisundit nimetasid vanad ida targad virgumiseks. Eesti keeles on see tuntud ka kui valgustumine. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.