Sotsiaal- ja muu kiirmeedia koos nutiseadmete levikuga on andnud meile kõigile taskusse kaasa killukese neljandat võimu – võimaluse mistahes hetkel laialt levitada oma arvamust, tundeid ja arusaamu (kandmata sealjuures kohustust olla erapooletu, täpne, objektiivne).

Kui tavakodanikena kipume poliitikute poole vaadates pead vangutama ja osutama, et võim rikub inimest, oleme jätnud ehk iseendale tunnistamata, et neljas võim on rikkunud ka meid endid. Talupojatarkus "enne mõtle, siis ütle" ei ole meiega (sotsiaal)meedias alati kaasas, eriti kui meid valdavad tugevad negatiivsed tunded: viha, hirm, abitus, pahameel, pettumine, vastumeelsus…

Alustan kividest iseenda kapsaaias. Ühest kivist, mille leidmine ja vaatlemine mind selle kõige üle põhjalikumalt mõtlema pani.

Nimelt olin ühel oktoobrikuu õhtul valmis oma kogemusest ja pahameelest kirjutama igale poole, kuhu vähegi võimalik. Koduasumi Facebooki gruppi, iseenda virtuaalseintele, arvamusartikli või lugejakirjana mistahes portaali – ma lihtsalt olin nii häiritud! Mind õhtusel jooksuringil ebameeldiva ja ebaturvalise kogemusega kostitanud ja liiklusreegleidki rikkunud meesautojuht pidi saama mingil moel noomitud. Ja nii tema kui ka kõik ülejäänud pidid igaveseks ajaks igavesti aru saama, et nii ei tehta!

Mul oli koos piisavalt pusletükke, sh pilt autost ja autonumber. Mul oli valmis kaasahaaravas kõneviisis tekst, paar endale meelepärast nalja ja sõnamängugi sees. Jah, ma olin vihane.

Vi-ha-ne!

Võta aega veidi ringi vaadata

Kuna mu argitöö on seotud kiusuennetusega, sh küberkiusamise ennetamisega, tundsin aga juba kirjutamise käigus, et ega ma seda teksti kuskil avaldada saa. Olgugi, et mul oli põhjust olla häiritud, isegi vi-ha-ne, mõistab õigust ikkagi kohus ja laialt levima hakkav maine hukkamise postitus mõjub ebaproportsionaalse ja ebaõiglase karistusena mitte ainult autojuhile endale, vaid ilmselt ka tema lähedastele.

Lisaks on küllalt näiteid olukordadest, kus teineteisest ollakse õnnetul kombel lihtsalt väga, väga valesti aru saanud, mis tähendab, et virtuaalne häbipost muudab arusaamatuse potentsiaalse lahendamise märksa keerulisemaks.

Siis hakkas see aga kummitama. Mitte kogetud tegu või avaldamata jäänud tekst, vaid Tanel Padari ja päikesepoiste kustumatuks esitatud ja Aapo Ilvese sulest pärit fraas "Võta aega veidi ringi vaadata". Muigasin.

Kui virtuaalruumis regulaarselt osaleda, võib tõdeda, et päris harva läheb nii, et kirjutame end tühjaks, kuid otsustame seejärel teksti kustutada või igaks juhuks tuleviku tarbeks salvestada kausta, kuhu võib-olla kord paari aasta jooksul vaatama juhtume. Pigem võib nii sotsiaal- kui muust kiirmeediast leida aina uusi tekste, kommentaare, säutsatusi, mille puhul on tunda, et avaldamis- (või jagamis)nuppu vajutati liiga kiiresti, tugeva (eelkõige negatiivse) tunde küüsis. 

Ehk on sellistes olukordades aga abi, kui võtta aega veidi ringi vaadata? Kui tabad end järgmisel korral poliitdebatti kuulates ärritusseisundist või loed mistahes karvu turritavat jagamisüleskutsega postitust; kui seisad silmitsi tugevate tunnetega, sest liikluses jäi keegi sulle jalgu, soojaleti järjekord ei liigu piisavalt kiiresti või said just sõimata mitte millegi eest, siis...

Võta paber. Võta pliiats. Joonista üks sulle sobiva suurusega ring ja võta siis aega veidi ringi vaadata – minut, paar, võib-olla viis – ja mõelda, kas kellegi (virtuaal)kirumine, vastase avalikku häbiposti panemine tegelikult ka aitab lahendusele lähemale või kõlab kahtlaselt (küber)kiusamise moodi.

Kui sõna otseses mõttes ringi vaatamine tundub kahtlane, (kuigi ringid pole siin sugugi asjakohatud kujundid ^1;2), aitab neis olukordades peatuda ka täiesti ringivaba mõtisklus selle üle, kuidas tahaksid, et sind sarnases olukorras koheldaks.

Oleme kõik elu jooksul kellelegi liiga teinud – nt mõtlematusest, alles välja kujunevate väärtushinnangute tõttu või oli lihtsalt väga halb päev. Kaasajal ilmselgelt ühe kohutavaima karistusena mõjuv virtuaalne mainetapp tekitab aga pigem trotsi, pettumust, (uut) ärritust postitaja suhtes ja võib-olla vajadust kohtu teelgi õigust otsida.

Tugevate tunnete poliitika

Tunnetes iseenesest pole midagi halba. Ka negatiivsetes mitte. Küll aga kipume ainult tunnetele toetudes ja neil üle pea kasvada lubades tegema rohkem vigu ja langetama otsuseid, mida hiljem ümber pöörata tahaks. Nii nagu era- ja ärielus, nii kehtib see ka poliitilises elus, kusjuures just tugevate negatiivsete tunnete poliitika võib kaasa tuua (rahva) valikuid, mida kodanike enamus hiljem kahetsema kipub või mille lainetes saab keegi teistsuguse maailmavaatega viga või lausa surma.

Tõnu Viik sõnastas akadeemilises tekstis "Poliitilised emotsioonid tõejärgsetes ühiskondades", et "valija ei toeta poliitikut mitte sellepärast, mida poliitik ütleb, vaid sellepärast, mida ta tunneb poliitiku ütlemisega seoses […]". Sealjuures, rõhutab Viik, on oluline just kollektiivne emotsioon.

Püüdes ümber sõnastada: oluline on tajumine, et see, mida Kalle ja Malle oma Facebooki kommentaarides väljendavad, paneb minu ja paljude teiste tundekeeled harmooniliselt helisema; tajumine, et me kuulume ühte, mistõttu neile vastandujad teevad liiga ka mulle ja ma pean sellele omakorda vastu reageerima.

Ilmselt pole ühelegi poliitikule võõras teadmine, et masse liigutavad valimiskastide juurde ja tänavale meeltki avaldama enim just ühised negatiivsed tunded – jagatud pettumus, ühisviha, kollektiivne hirm. Nii proovitakse ühest küljest vältida valijates negatiivsete tunnete tekkimist enda suhtes, (mis viib omakorda pahatihti selleni, et poliitik püüab vältida ka vajalikke, aga ebameeldivaid otsuseid), ja teisest küljest püütakse tekitada negatiivseid tundeid konkureerivate poliitikute, aga ka nt ühiskonnagruppide suhtes, lubades valijat hellitada, kaitsta ja hoida nende pahade "teiste" eest.

Viimastel aastakümnetel on nii era- kui poliitsfääris muutunud just negatiivsete emotsioonide tekitamise, võimendamise ja levi(ta)mise kiirus virtuaalses ruumis. Kui veel 20 aastat tagasi oli vaja Mallele-Kallele külla minna, et nendega koos kohvi ja keeksi kõrvale keda iganes kiruda (kusjuures koju jõudmise ajaks olid emotsioonid ehk jahtunudki), siis nüüd tulevad sõprade emotsioonid kätte mitte ainult koju, vaid ka tööle, puhkusereisile ja sõidukisse, tuues omakorda kaasa veel sadade või lausa tuhandete kaasamõtlejate ja -tundjate näo(pildi)d ning seisukohad, laigid ning jagamised.

Veelgi suurem muudatus on aga see, et negatiivseid tundeid õhutavaid postitusi ja artikleid ei loo ega jaga enam ainult reaalsed inimesed ekraani taga, vaid ka just pahatahtlikel eesmärkidel selleks rakendatud robotid.

Faktikontroll ja tundekontroll

Meediakülgedel ja -ekraanidel võetakse alanud valimishooajal aina enam analüüsida poliitikute ütlemiste faktidele vastavust ja ettepanekute teostatavust. Ehk vajab kaasaegne valimisvaatlus ja poliitikaanalüüs aga peale faktikontrolli ka süsteemset tundekontrolli? St arutelu, mille käigus aidatakse valijal regulaarselt vaadelda, millise tunde tekitamiseks kõrvutab poliitik oponendi ettepanekut X ebatõenäolise ohuga Y; milline tunde-eesmärk on soovil, et järgmine peaminister või president oleks "selline või teistsugune" või millist tundmust ootab erakond oma valijatelt, pakkudes neile üht või teist sorti muusika- ja pildivalikuga sotsiaalmeediareklaami.

Soojenduse selleks on teinud juba näiteks Agu Uudelepp artiklis "Kas tõde on Eesti poliitikast kadunud?" ja Lauri Hussar artiklis "Valimislubaduste mudaliiga", kirjeldades poliitilisi püüdlusi summutada mõistuse häält, provotseerida, tähelepanu püüda, ennast kehtestada. 

Peale poliitikavaatlejate on ka meist igaühel ühiskonnaliikmena järgneva nelja kuu jooksul vastutus võtta poliitilistel tundehetkedel aega olla tundetaiplik. Võtkem aega analüüsida, kas meid tabanud mõisade põletamise kihk või sakste sajatamise tuhin on tunde tekitajale kuidagi kasulik. Ja kas tunneksime sama ka siis, kas langetaksime samu otsuseid ka siis, kas laigiksime ja jagaksime sama postitust ka siis, kui oleksime teema paremaks mõistmiseks ise näiteks fakte juurde otsinud või kui oleksime ainsad, kes põletada ja sajatada soovivad.

Võtkem vastutus olla tundetaiplik, et pea iga meie laik ja jagamine, postitus ja kommentaar või vaikiv jälgiminegi on virtuaalruumis hääleka tähendusega, aidates luua kas positiivset või negatiivset kollektiivset tunnet. Võtkem vastutus läbi kaaluda, kas sellele tundele on ühiskonna tervist, sh ajaloolist kogemust silmas pidades hea hoogu juurde anda või on oht, et järgmisest sädemest lahvatab leek, mille kustutamise järel jääb üle vaid õnnetult mõtiskleda, kuidas see kõik küll nii läks. •

Autor on sotsiaaldemokraatliku erakonna lihtliige.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

^{1  How your emotions influence your decisions. Forbes 2018}

^{2 Emotion wheel}