Mida Te ütleksite neile, kes vaatavad seda mälestusmärki ja arvavad, et Eestis räägitakse liiga palju ajaloost?

Ajaloost ei saa kunagi liiga palju rääkida. See on tohutult tähtis teada, kuidas kuhu on jõutud, miks mingid muutused on toimunud, kuidas meie vead või meie õiged otsused mõjutavad kogu rahva tulevikku. See on nii tähtis.

31 aastat tagasi alustasite Te allkirjade kogumist stalinismi ohvrite mälestusmärgi rajamiseks. Kas Te olete täna avatud mälestusmärgiga rahul?

Kõigepealt tulemus oli ju kivikangur Pilistveres. Selle 1988. aastal õnnistasime sisse, see oli esmene samm, mis ei maksnud mitte midagi, mis oli rahaliselt väga vahva tolle vaese aja peale. See on esimene ja rahvas ise kandis kokku need kivid sinna Pilistveresse. Tol ajal ei oleks veel monumenti olnud mõeldav panna, aeg oli hoopis teine.

Aga nüüd ma vaatan, et ta tuli palju huvitavam kui ma alguses arvasin. Tänane monument, mis täna avati, mul ei olnud temasse millegi pärast tükk aega usku. Aga kui ma nüüd tajusin, et lähed kahe musta seina vahelt ja siis avaneb sulle nii ilus roheline ala ja see ongi meie maa ja kodumaa - see on elamus.

Te olete ennast nimetanud viletsaks hukkamõistjaks ja arvanud, et me peaksime andestama. Kas see põhimõte vajab Teie hinnangul rõhutamist ka kommunismikuritegudest rääkides?

Jah. Ja üldiselt ma ütleksin, et meie riik on selle koha pealt hästi käitunud. /.../ Kõigepealt meil on väga vähe kohut olnud nende vanainimeste üle, kes määrisid oma käed ka verega nõukogude aja alguses. Me oleme üldiselt siiski päris ilusti selle asjaga hakkama saanud, sest hukkamõistmisega sa lükkad viha ikka kõrgemale ja kõrgemale ja viha ei ole hea abiline.

Aga kuidas andestada kellelegi, kes ei tahagi meie andestust, sest ei näe endal mingit süüd?

Ma ei oska selle kohta midagi muud öelda, et see on selle inimese probleem, kes nii õnnetu on, kes ei oska seda mõista.

Te asutasite 30 aastat tagasi toonases Eestis esimese vaba erakonna ERSP. Parlamendivalimised on poole aasta pärast ja uusi erakondi on taas tulemas. On neid meile vaja?

Natukene on vanadel erakondadel nagu võhm väljas, ma ütleksin. Selline tunne on, et ei ole piisavalt energiat ja tahtmist, kuidagi on rutiiniks väga läinud. Selles mõttes on võib-olla hea, et tulevad uued, aga mul väga suurt lootust küll ei ole.