Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal täieneb pidevalt nimedega ({{commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Järjest sagedamini tuleb ilmsiks, et kolm kuud tagasi avatud kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel ei olegi veel valmis, sest lähedased annavad ikka ja jälle teada Nõukogude repressioonide ohvritest, kelle nimesid memoriaalile kantud ei ole. Nii oli see memoriaali tegijatel mõeldudki, et nimekiri täieneb ajas. "Aktuaalne kaamera. Nädal" uuris, kuidas nimed marmortahvlile said ja kuidas puuduvaid nimesid lisada saab.

"See memoriaal ei ole kindlasti päris valmis ja tahaks loota, et ta nii pea päris valmis ei saagi selles mõttes, et memoriaal on ühtepidi staatiline asi, me oleme siia seinale pannud suure hulga nimesid, aga selle memoriaali juures on elektrooniline memoriaal, kus me kogume ja näitame suurema hulga inimeste nimesid ja seal me saame näidata seda infot, mida me ajas juurde kogume," selgitas Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige Meelis Maripuu.

Kommunismiohvrite nimekirju hakkas 30 aastat tagasi süsteemselt koostama Memento ühendus, kasutades selleks KGB toimikuid. Esimesed dokumendid represseeritute nimedega avalikustati aga juba Saksa okupatsiooni ajal ja toona oli seal 60 000 kuni 70 000 nime, kelle hulgas lisaks küüditatutele ka teadmata kadunud ja Venemaale evakueeritud inimesed. Memento andmetel viidi oma kodust sunniviisiliselt minema 245 000 inimest ehk veerand Eesti elanikkonnast.

"Mina tulin Venemaalt tagasi, ma õppisin oma 200 saarlase nimed pähe ja kohe kui jõudsin Eestisse kirjutasin need puhtalt märkmikusse ümber. Tee peal otsiti läbi, seepärast kartsime tuua nimekirju kaasa," meenutas Memento liidu auesimees Leo Õispuu.

Eesti Mälu Instituut võttis Mementolt nimekirjad üle ja memoriaali otsustati jäädvustada vaid need, kelle surm Venemaa laagrites või Eesti vanglates on tõendatud. Praeguseks on memoriaalil üle 20 000 nime.

Inimeste huvi kommunismiohvrite memoriaali vastu on olnud väga suur. Paljud selle külastajad pole sealt oma lähedaste nime leidnud ja võtnud Eesti Mälu Instituudiga ühendust. Selle tulemusel on praeguseks koos vähemalt veel ühe lisaplaadi jagu repressioonide ohvreid, kelle nimed pannakse memoriaali seinale mõnel Eestile olulisel tähtpäeval.

"Aga on ju tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kelle puhul perekonnad teavad, et nad saadeti laagrisse või küüditati ja kogu info sellega piirdub. Me ei suuda öelda, mis temast sai, kus tema elu lõppes. Sellistel puhkudel, kui inimese saatus on teadmata, nende inimeste nimesid siia seina peale pandud ei ole. On võetud seisukoht, et ei pane ja see on loomulikult seisukoht, mida on pereliikmetele väga raske selgitada," ütles Maripuu.

Ta kutsus inimesi üles uurima oma lähedaste lugu ja kui tekib kahtlus, et keegi neist suri kuskil Siberi avarustes, metsavennana Eesti metsades või vanglas, ja tema nime memoriaalil või mälu instituudi elektroonilises andmebaasis pole, kindlasti ühendust võtma. Hea oleks, kui on olemas mingid dokumendid, aga piisab ka näiteks säilinud kirjavahetusest.

"Kui te teate midagi oma lähedaste saatusest, nende nimesid siin ei ole veel, siis võtke meiega julgesti ühendust. Ärge ehmuge sellest, kui teile kohe ei vastata, sest õnneks on neid inimesi palju, kes meiega kontakteeruvad. Meid, teistpidi, on vähe, me ei jõua seda infot reaalajas läbi töödelda ja teiega suhelda kohe. Aga kui te olete selle mulle saatnud, siis see on alles ja me võtame teiega ühendust, täpsustame ja kui vähegi võimalik, kantakse see inimene ka siia," rääkis Maripuu.

Mõttelise osana kuulub memoriaali juurde ka Patarei vangla

Mõttelise osana kuulub memoriaali juurde ka Patarei vangla, millest 1000 ruutmeetrit on järgmisest kevadest külastajatele avatud.

"Kui Patarei vangla enda põhihoone on 16 000 kuni 17 000 m2 suur, siis külastajatele on kevadest avatud 1000 m2. See on küll hästi väikene osa, aga see-eest on see kõige paremini säilinud just sisustuse mõttes - üksikkambrite hoone kaks korrust, suured kunagised kongid, kus on sees puidust lavatsid, mitte eraldi voodid, fotolabor ja kõik sellised kohad, mis on täna veel kõige paremini vaadeldavad," selgitas Eesti Mälu Instituudi teadur-kuraator Martin Andreller.

Mälu instituudile on Patarei vangla näitusesaaliks kujundamisel abiks olnud teised Euroopa mäluasutused, kes on öelnud, et see maja räägib iseenda eest ja muuta tuleb nii vähe kui võimalik. Loomulikult pandi hoonesse sisse elekter ja koristati vandaalitsenute järelt.

Tihti käivad Patarei vanglas nostalgitsemas seal taasiseseisvunud Eesti ajal kinni istunud vangid, kelle turvafirma peab välja viskama.

Andreller lubab, et erinevad ajalookihid jäävad Patareis eksponeerituks.

"Huvi on väga suur, samamoodi ka turistid, kes lähevad kõrvalasuvasse lennusadamasse, otsivad siia sissepääsu. Kui kas või täna siin parklas pool tundi seista, siis ilmub paar-kolm inimest, kes tahavad siia sisse tulla. Ka Lääne turistid teavad, et siin selline objekt on, millel on oluline tähendus. Ka eestlased tunnevad huvi, et saaks näha seda kohta, kus nende vanemad, vanavanemad või muud sugulased kunagi viibisid," rääkis Andreller.

Osake Patarei vanglast avab külastajatele uksed kevadel soojade ilmade saabudes, sest majas pole kütet. Aga 13. detsembril korraldab mälu instituut seal Jaan Tõnissoni arreteerimiskuupäeval mälestusürituse, sest suure tõenäosusega lõppes tema maine teekond just Patarei mahalaskmiskambris.

Toimetaja: Merili Nael



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: