Fukuyama väidab nimelt, et suurim oht klassikalisele liberalismile tuleb identiteedipoliitikast, mille esirinnas sammuvad samuti liberaalid. Kui klassikaline liberalism on see, kuidas me siinkandis liberalismist põlvkond tagasi aru saime, siis tänaseid liberaale nimetati toona kommunistideks. Viimaste agendast ja mütoloogiast on minuvanustel mingi udune arusaam olemas. Nimelt olevat inimkond kohe pärast müütilisest ürgkommunismist lahkumist pattu langenud. Heaks loodud inimene olevat puhkenud klassivõitluse käigus oma tõelisest olemusest võõrandunud. Inimene olevat kaotanud oma unistava süütuse ning ühtsuse looduse ja iseendaga. Ajalukku heidetud inimene olevat võõrandunud – ja mitte ainult üksikult, vaid ka ühiskonnana.

Õnneks oli revolutsioonilisel avangardil plaan, kuidas meid sellest kahetsusväärsest olukorrast välja aidata. Just seal, kus inimkonna klassideks lõhenemine on omandanud oma radikaalseima vormi, nimelt kapitalismis, avanevat võimalus oma kaotatud päriskodusse tagasi pöörduda. Just seal, kus on saavutatud võõrandumise ülim aste, olevat tagasipöördumine ainus võimalus, mis meile järele jääb. Kapitalistlikus ühiskonnas olevat õnneks olemas niisugune rühm, mis on kõige rohkem võõrandunud – see rühm olevat proletariaat ja tema kaudu mainitud tagasipöördumine toimuvatki. Marxil oli siiski piisavalt reaalsustaju, et mõista: revolutsiooni ei saa läbi viia mitte proletaarlaste mass, vaid avangard, väike rühm, kellega võivad liituda mõned valgustatud ka teistest sotsiaalsetest gruppidest, isegi üksikud kapitalistid. "Nende kandvate rühmade kirjeldusel Marxi teostes on üllatav sarnasus "päästva jäägi" kirjeldusega vanatestamentlikus prohvetluses," kirjutab saksa soost Ameerika teoloog ja eksistentsifilosoof Paul Tillich.

Mida sellest jutust siis nüüd arvata? Alustame põhimõistete defineerimisest: kapitalism on olukord, mida me näeme, kui me aknast välja vaatame. Kui me võrdleme seda, mis meile õuest kätte paistab, oma kõige julgemate ja lennukamate kujutelmadega, siis jätab nähtu tõepoolest ülimal määral soovida. Kõigepealt torkab silma see, et varad ja nendega kaasnevad võimalused on jaotatud ülimal määral ebaühtlaselt. Kui me vaatame kõige suuremat pilti, siis näeme, et väikest kindlust, mille seest me leiame ka Maarjamaa, ümbritseb ääretu vaesuse ja viletsuse kõrb. Selle kõnnumaa asukate jaoks on isegi meie ülesvuntsitud mõisate kõige tagasihoidlikumad toad samaväärsed Verssailes' peeglisaaliga. Mis puudutab ebavõrdsust, siis pole olukord kindluse sees palju parem ning mis veelgi murettekitavam: viimasel mõnekümnel aastal on see just kõige rikkamates riikides veel oluliselt ebavõrdsemaks muutunud.

Kui me vaataksime nüüd aknast välja piisavalt kaua ja keskendunult, siis näeksime materiaalsete objektide määratu paljususe asemel hoopis püramiidide rägastikku ja hakkaksime seda pikapeale ehk pidama isegi inimelu fundamentaalseks fenomenoloogiliseks reaalsuseks. Püramiidid on erineva kõrgusega ja ühismõõdutud. Igaüks näeb neid erinevalt, ent on olemas ka objektiivsemaid mõõdupuid. Ühe püramiidi tipus asub Forbesi andmetel näiteks oma 112 miljardi dollariga Amazoni asutaja Jeff Bezos, teise tipus troonib maailma võimsaima riigi liider Donald Trump, kolmanda eesotsast leiame praegu ATP arvepidamisele toetudes Rafael Nadali, neljanda katusel on miljonite jaoks hoopis Post Malone. Ent kõikide nende miljonite enam-vähem objektiivsete püramiidide vahel on ka sellised, mida näevad ainult need, kes neid vaatavad. Ühe taolise tipus on loodetavasti mees või naine, kellega sellisel vaatlejal on õnn oma elu jagada.

Kui inimelu vaadata üksteisele järgnevate ja põimuvate mängude jadana – ja see on minu arvates parem vaatenurk kui paljud muud –, siis tekib iga mängu kohale oma püramiid või hierarhia. Mäng eeldab kokkulepitud ja mingilgi määral püsivaid reegleid ja kõikjal, kus sellised reeglid on kehtestatud, tekib kohe hierarhia, sest iga mäng on ühtlasi nii kooperatiivse kui konkureeriva loomuga ettevõtmine. Kommunistid armastasid Marxi ajal ja armastavad ka praegu abstraktselt mõtelda ning kinnitavad meile, et me võime kõik need loendamatud mänguhierarhiad üheks megapüramiidiks kokku panna. See püramiid on võimupüramiid ja selle tipus asuvad valged keskealised mehed, kaasa arvatud siis ka selle epistli autor, kuigi tema arveldusarvel on hetkel oluliselt vähem kui 112 miljardit dollarit ja tema garderoobist me tuumanuppu paraku ei leia. Küll leiame aga Forbes'i edetabeli viiendalt kohalt Mark Zuckenbergi, kellel on kuuldavasti 70 miljardi taala eest igasugu kola. Tema näikse aga arvavat, et kui ta identiteedipoliitikute "päästva jäägiga" kaasa laulab, siis võetakse ta ajaloo lõppu kaasa ja võib-olla jäetakse talle seal ta puhvetki alles. Ma ei ise selle peale küll kihla ei veaks.

Niisiis, me kõik elame ühes suures võimupüramiidis – räägivad meile kaasaja kommunistid – ja kui me sellest neile teada olevast kohast mõttelise joone läbi veame, siis jäävad ülespoole rõhujad ja allapoole rõhutavad. Kõik me oleme aga nagu Marxi ajalgi oma tõelisest olemusest võõrandunud. Ravi pole vahepeal samuti muutunud, lahendus peitub olemasoleva võimupüramiidi asendamises teise samasugusega, mille tipus oleksid juba kommunistid, ja siis muutuks olukord õues üleöö kohe paremaks.

Fukuyama arvas pärast seda, kui Nõukogude Liit oli visinal kokku varisenud, et sellistel fantaasiatel on igaveseks ajaks kriips peal, kuid ta eksis. Kommunistid lihtsalt kaaperdasid liberalismi. Tillich poleks seevastu olnud põrmugi üllatunud. Suurte teooriate puhul – ja marksism on kahtlemata suur teooria – on see alati nii, kirjutas ta eesti keeleski ilmunud artiklis "Inimene kristluses ja marksismis": suured õpetused "võrsuvad religioossest substantsist, mille mõju ka siis edasi püsib, kui [nende, H. P.] kultuuriline vorm on saanud täiesti iseseisvaks." Teisisõnu: suured küsimused ei kao kuhugi, sest neil pole kuhugi kaduda. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.